Mine sisu juurde

Johann Wetberg

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Johann Wetberg (ka Johannes Wettberg, Wedberg, Wedbergk, Wetberch, Wedberch, Wittbrecht jne) oli Saare-Lääne toomhärra, aastail 1506–1516 ja 1543 oli ta Saare-Lääne toomdekaan.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Wetberg pärines 15. sajandil Liivimaale asunud Wettbergide suguvõsa harust. Tema lähisugulane oli Saare-Lääne piiskop Peter Wetberg (1471–1491) ning 15. sajandi lõpus oli Saare-Lääne toompraostiks tema teine sugulane, Georg Wetberg. Tema sugulased Brun ja Jürgen olid 15. sajandi II poolel Läänemaa stiftifoogtid. Johanni vennad olid Saare-Lääne piiskopi vasall Peter ning poolvend Bruno, kes oli Tallinna ja võib-olla ka Saare-Lääne toomhärra; tema õde Anna oli abielus Riia peapiiskopi vasalli Andreas Patkuliga. Johanni ema oli teises abielus Kersten Gudesleffiga, kes oli samuti Riia vasall; tal oli ka samanimeline poeg. Wetbergid säilitasid olulise positsiooni Liivimaal ka 16. sajandil: Brun Wetberg oli mõjukas vasall Harjumaal, keda on mainitud ajavahemikus 1506–1558. Johanni nõbu oli aga ka Saare-Lääne piiskop Johannes Orgas.[1]

1480. aastal immatrikuleeriti Iohannes Wethberch Liivimaalt Rostocki ülikooli, on võimalik, et tegemist oli hilisema toomhärraga.[2] 1509. aastal immatrikuleeriti samasse ülikooli aga Saare-Lääne toomdekaan Johannes Wetberg, pole aga võimalik tõestada, et need 29 aastase vahega Rostockis õppinut olid üks ja seesama isik.[3] Saare-Lääne dekaanina on Wetbergi mainitud aastatel 1506–1516, kuid teoreetiliselt on võimalik, et ta oli selles ametis juba 1501. aastal, mil Liivimaa maapäeval osales Saare-Lääne dekaan, kelle nime pole mainitud. Siiski on tõenäolisem, et tegemist oli eelmise dekaani Johannes Hoyeriga. Veidi enne seda, kui Johann Wetbergist sai toomdekaan, oli Georg Wetberg Saare-Lääne toompraostiks (kuni 1498, võib-olla ka 1501), kuid pole selge, kuivõrd lähedane sugulane ta Johannile oli. Hilisemate teadete kohaselt olevat Georg läinud piiskopiga tülli ja lahkunud Liivimaalt Rooma,[4] aga see pidi juhtuma enne 1505. aastat, kui ametis oli järgmine toompraost Johannes de Loen.

1511. aastal oli Johann Wetberg Roomas, kus ta võis taotleda enda nimetamist Saare-Lääne piiskopi Johannes Orgase koadjuutoriks, plaanid koadjuutoriks saada olid tal arvatavasti juba 1509. aastast. Wetbergi taotlusi toetasid nii rahaliselt kui ka nõuga tema sugulased, eriti vennad Bruno ja Peter ning ema ja õe abikaasade perekonnad. Samuti oli Wetberg heades suhetes mõjuvõimsa, kuid eneseteadliku ja tülihimulise aadlimehe Hermann Soyega, kes saavutas Wetbergile ka Virumaa aadlimeeste toetuse. Siiski ei olnud toomdekaan Wetbergil oma plaanide realiseerimiseks Roomas piisavalt finantse ning kui ta 1513. aastal uuesti Rooma läks, võttis ta laenu mitmelt Saksa ordu teenistuses olnud ja kuuria juures viibinud ametimehelt, kuid ka sellest ei piisanud. Seetõttu võttis ta laenu ka Roomas asunud de Gaddise pangalt, kasutades selleks garantiikirja, milles üheks laenu käendajaks oli märgitud Liivimaa ordumeister Wolter von Plettenberg. Alates 1514. aastast väitis ordu aga, et see kiri oli võltsitud.

1513. aastal õnnestus Wetbergil Roomas mõningast edu saavutada: talle kinnitati Johannes Hoyerile kuulunud toomhärraprebendid Saare-Läänes.[5] Seevastu Tallinna piiskopile Nikolaus Roddendorpile kuulunud Saare-Lääne toomhärraprebendi osas oli tal konkurents Kamién Pomorski (Cammini, Kammini) piiskopkonna vaimuliku Henricus de Gunstersberchiga ning kuuria langetas otsuse, et nii Wetbergil kui Gunstersberchil on sellele prebendile võrdsed õigused.[6] Samuti ei õnnestunud Webtergil saada Saare-Lääne koadjuutoriks, sest vahepeal olid piiskop Johannes Orgas ja toomkapiitel selleks valinud Johannes Kieveli ning 1513. aasta oktoobris kinnitati ta ka paavsti poolt koadjuutoriks.

1514. aasta alguseks oli Wetberg naasnud Liivimaale, kuid tal tekkisid seal peagi tõsised probleemid. De Gaddise pank Roomas hakkas Wetbergi võetud laenu tagasi nõudma ning pankurid ähvardasid laenu käendajaid ekskommunkatsiooniga. Seetõttu saatis ordumeister Wetbergi võla küsimust Rooma lahendama oma kantsleri Hermann Ronnebergi. Ronnebergil õnnestus ordumeistri ekskommunitseerimist vältida ning pankurid ja teised võlausaldajad jäid uskuma ordu versiooni, et Wetberg oli võtnud laenu võltsitud garantiikirja alusel. Seevastu kõik teised, keda selles kirjas mainiti: vennad Johann ja Bruno Wetberg ning Liivimaa aadlimehed Andreas Patkul (Johann Wetbergi õemees) ja Otto von Rosen langesid kuni võla tasumiseni kiriklike karistuste alla. Kuid ka ordumeistril oli põhjust Wetbergi peale viha pidada, sest Saare-Lääne toomdekaani tegevuse tõttu kandis ta märkimisväärseid kulusid Ronnebergi Rooma läkitamise ja seal protsessimise tõttu.

1514. aasta alguses tuli Liivimaale Wetbergi Rooma võlausaldajate saadiku ja laenuraha väljanõudjana Johannes Scheper. Sama aasta aprillis lasi aga Wetbergi liitlane Soye Scheperi Limbažis vangistada, esitades Limbaži bürgermeistrile Heinrich von Werdenile valeväite, et seda soovis Riia peapiiskop Jasper Linde. Seejärel lahkusid Wetberg ja Soye Liivimaalt. Esialgu püüdsid nad laevaga sõita Taani, kuid halva ilma tõttu see plaan nurjus ning nad pidid mööda Kuramaa rannikut purjetama Preisimaale. Seal võeti nad Liivimaa meistri palvel vangi ja paigutati Tapiau linnusesse. Soye tuttava, rüütel Dietrich von Schliebeni abiga õnnestus neil aga põgeneda, kuid enne, kui nad jõudnuks ületada Masuuria piiri, võeti põgenikud taas kinni. Neid hoiti esialgu uuesti Tapiaus, hiljem aga Balga linnuses ning seejärel Königsbergis. Seal sõlmisid Wetberg ja Soye kõrgmeister Albrecht von Hohenzollerniga kokkuleppe, millega nad andsid end tema kohtuvõimu alla ning said vastutasuks lubaduse, et neid ei anta Liivimaale välja.

1515. aasta alguses lahkusid Soye ja Wetberg Preisimaalt. Soye oli sealjuures lubanud kõrgmeistrile, ei kahjusta oma tegevusega ei kõrgmeistrit ega Liivimaa meistrit; on võimalik, et Wetberg pidi andma sarnase lubaduse. 1515. aasta suveks oli Wetberg taas Roomas, kus ta tegutses arvatavasti nii Saare-Lääne piiskopiks saanud Johannes Kieveli kui ka ordu vastu, otsustavat edu siiski saavutamata. 1516. aastal plaanis Wetberg arvatavasti Liivimaale tagasi pöörduda, kuid liivimaalased otsustasid ta vangistada. Wetbergil õnnestus siiski Rootsi põgeneda. Seejärel püüdis ta oma huve Roomas kaitsta ühes Rootsi saatkonnaga, ent ei saavutanud edu.

Hiljemalt pärast Rootsi põgenemist otsustas Saare-Lääne piiskop Wetbergi Saare-Lääne dekaani kohalt tagandada.[7] Samuti sõlmisid Liivimaa isandad ja seisused maapäeval kokkuleppe, mille kohaselt toomdekaani võlad jäid tema sugulaste ja hõimlaste, eestkätt Andreas Patkuli ja Otto von Roseni kanda. Wetbergi Roomas võetud võlad tasuti kahe aastaga, 1518. aasta suveks.

Järgnevatel aastatel tegutses Wetberg väljaspool Liivimaad. Eelkõige resideeris ta Wrocław]]is, kus ta sai endale toomhärra koha – võimalik, et peagi pärast 1514. aastal, kuna siis mainis tema kaastööline Nickel Rabino mingisuguseid ettevõtmisi Sileesias. Wetberg püüdis aga ka oma positsioone Liivimaal vähemalt osaliselt taastada. 1526. aastal arutati Saare-Lääne toomkapiitli ja vasallide poolt vendade Johann ja Peter Wetbergi tüli Saare-Lääne piiskopiga. Samal aastal pöördusid aga Saare-Lääne aadlikud eesotsas Otto von Uexkülliga Tallinna linna poole ja palusid, et too võtaks ordumeistri ees sõna endise dekaani kaitseks, keda on temale pahasoovijad ebaõiglaselt laimanud.[8] Siiski jäi Wetbergi tüli Liivimaa isandatega toona lahendamata.

1532. aasta lõpus, Saare-Lääne vaenuse alguses, taotles Wetberg aga endale nii Saare-Lääne piiskopi kui ka dekaani kohta.[9] Ühtlasi selgus, et kunagi varem, tõenäoliselt ajavahemikus 1530–1532, oli Wetberg kogu Saare-Lääne kapiitli koos selle toonase dekaani ja hilisema piiskopi Reinhold von Buxhoevedeniga kirikuvande alla pannud.[10] 1533. aastal tuli Wetberg koos Münsterbergi hertsogi Karli saadikutega Liivimaale[11] ning sõlmis arvatavasti 1533. aasta suvel lepingu, millega ta loobus mõlema positsiooni nõudlemisest ning sai vastutasuks Saare-Lääne toomkapiitli Putkaste prebendi (Putkas) ning elatisraha kokku 200 Riia marka aastas. Lisasissetulek Saare-Lääne piiskopikoha taotlejalt markkrahv Wilhelmilt nähti ette siis, kui Wetberg asuks tema teenistusse ja jääks Liivimaale.[12] 1534. aastaks oli Wetberg läinud aga Wilhelmi vastaste leeri.[13] 1533. aastal tagasi saadud toomhärrakoha ta aga tõenäoliselt säilitas, sest 1541. ja 1543. aastal on mainitud Johann Wetbergi nimelist Saare-Lääne toomhärrat. Sealjuures mainiti teda 1543. aastal taas toomdekaani ametis.

1546. aastal on mainitud Johann Wetbergi nimelist Pärnu-Jaagupi (Korbe) kihelkonna preestrit, kes soovis oma kohast loobuda, kuid kelle soov lükati tagasi ning otsustati, et teda hakkab tema tegevuses toetama Martna (Ummern) kihelkonnapreester Bartholomäus Uexküll. Kuigi seda on peetud vähetõenäoliseks, pole siiski välistatud, et tegemist oli kunagise toomdekaaniga.[14]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Essen, Nicolai von: Genealogisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, lk 628–632
  2. ↑ Rostocker Matrikelportal: Sommersemester 1480, Nr. 67
  3. ↑ Rostocker Matrikelportal: Wintersemester 1508/1509, Nr. 48
  4. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540), Nr. 687.
  5. ↑ Leonis X. pontificis maximi Regesta, gloriosis auspiciis Leonis D. P. PP. XIII. feliciter regnantis: e tabularii Vaticani manuscriptis voluminibus aliisque monumentis adjuvantibus tum eidem archivio addictis tum aliis eruditis viris, hg. v. Joseph Hergenröther, Freuburg 1884, Nr. 1413.
  6. ↑ Samas, Nr. 3857.
  7. ↑ Leonid Arbusow vanem. Livlands Geistlichkeit, Teil 2, lk 138; Teil 4, lk 235.
  8. ↑ Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands, III. Folge, IV. Band, 1895: Regesten aus zwei Missivbüchern des XVI. Jahrhunderts im Revaler Stadt-Archiv, bearb. v. Gotthard von Hansen, lk 72, Nr. 307.
  9. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534), Nr. 315, 316, 337, 341, 347, 353, 371, 379.
  10. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534), Nr. 561.
  11. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534), Nr. 391, 399, 400, 411, 414.
  12. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540), Nr. 590, lisa 10.
  13. ↑ Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540), Nr. 591 (lisa 10, postskript), 679.
  14. ↑ Leonid Arbusow vanem. Livlands Geistlichkeit, Teil 4, lk 235.

Allikad ja kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Handlingar till Nordens historia 1515-1523. I, 1515-Juni 1518, toim. Lars Sjödin. Stockholm: Norstedt, 1967–1969 (Johann Wetbergi eluloost, aga ka Hermann Soye tegevusest on antud osaline ülevaade lk 797–820).
  • Handlingar till Nordens historia 1515-1523. II, juli 1518 – december 1519. 1, juli – december 1518, toim. Lars Sjödin. Stockholm: Norstedt, 1977.
  • Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1525–1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten, toim. Ulrich Müller (Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz 41), Köln etc: Böhlau, 1996.
  • Herzog Albrecht von Preußen und Livland (1534–1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten, toim. Stefan Hartmann (Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz 49), Köln etc: Böhlau, 1999.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Leonid Arbusow vanem. "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert (Fortsetzung)", Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1901" (1902), lk 1–160.
  • Leonid Arbusow vanem. "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert (Dritter Nachtrag)", Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik 1911, 1912 und 1913" (1914), lk 1–432.
  • Madis Maasing. "16. sajandi I poole allikad Preisimaa Kultuuripärandi Riiklikus Salaarhiivis", Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat / Annales Litterarum Societatis Esthonicae, 2020 (2022), lk 33–74.
  • Madis Maasing. "Johannes Wetberg ja Saare-Lääne piiskopitool", Läänemaa Muuseumi toimetised 24 (2022), lk 89–117.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Johann_Wetberg&oldid=6710577"