Johan Erik von Norberg
Johan Erik von Norberg (12. september (vkj)/ 23. september 1749 Fellingsbro, Örebro lään – 11. juuli (vkj)/ 23. juuli 1818 Tallinn[1]) oli Rootsi ja Venemaa insener, sh sõjaväeinsener.
Õppis Uppsala Ülikoolis aastatel 1760–1773 matemaatikat, loodusteadusi ja kaasaegseid keeli. Sai 1773. aastal Mäeameti mehaanikastipendiumi. 1778. aastal määrati ta Admiraliteedi leitnantmehaanikuks ja 1780. aastal kaptenmehaanikuks. Ta läks tööle uue sõjasadama ehitusele Karlskronas (seda rajati juba alates 1758. aastast ja see valmis alles 19. sajandi keskel). hiljem ehitati seal juba tema juhtimisel ja tema projektide järgi. Tema projektide järgi arendati alates 1780. aastast riigi viinatööstust Tantos Södermalmis Stockholmis.
1781. aastal esitas ta ettepaneku Karlskrona linna veevarustuse lahendamiseks. Järgmisel aastal trükis ilmunud projekt sisaldas loodusliku rõhu abil puidust veetorudes linnatagustest järvedest vee juhtimist raekojas olevasse peamahutisse, kust vesi jaotati seejärel väiksema torustiku kaudu suuremate tarbijateni. Puittorude puurimiseks ehitas ta puurmasina, mida käitati vee jõul.
Oli insener Venemaal aastatel 1783–1794. Ta tegeles peamiselt kaevandustega Siberis ja Uraalides, kuid ehitas nt Arhangelskisse hüdrosõlme ja kirjutas sellest ka väikese raamatukese.[2] Tema töö tulemustena võeti ta Keiserliku Vene Vaba Majandusühingu liikmeks.
Ta tuli tagasi Rootsisse 1794. aastal, tegeles mäenduse ja metallivaluga, jätkas leiutamist piiritusetööstuses ning alustas aurumasinatega seotud projektidega. Ühe enda aurumasina täiustamisele sai ta pärast 1797. aastal ka 25-aastase patendi. 1799. aastal sai ta 25-aastase eksklusiivse privileegi piiritusetööstuse seadmete tootmiseks, mida veeti välja mh ka Soome ja Venemaale. 1800. aastal sai ta õiguse katsetada aurumasinat riigi laevadel. Kuid üks Stockholmi vasevalukoda hakkas Norbergi lahendusi patenti rikkudes tegema tema piiritusetööstuse seadmeid järgi ning Norberg ei saanud 1804. aastal riigilt selles vaidlusküsimuses õigust.
Ta lahkus 1804. aastal pettununa uuesti Rootsist, oli aastatel 1804–1805 Kopenhaagenis Taanis, alates 1806. aastast aga uuesti Venemaa teenistuses, sedakorda mereväeinsenerina. Temalt võeti 1808. aastal mäenõuniku amet ja 1809. aastal viidi ta Rootsi Teaduste Akadeemia poolt välismaalaste klassi.
Ta koostas 1806. aastal Tallinna uue sadama plaani (nii sõja- kui ka kaubasadam ja mereväelinnak). 1807. aastast kuni surmani juhtis ta enda koostatud plaani järgi Tallinna uue sadama ehitamist (kaubasadamat ja mereväelinnaku ei ehitatud välja). Tema projekteerimis- ja ehitusjuhtimisoskused olid Venemaal hinnatud, kuid tema katsed siin jätkata piiritusetööstusega kukkusid läbi.
1809. aastal sai ta Venemaal tõelise riiginõuniku teenistusastme ja seega ka päritava aadlitiitli (edaspidi von Norberg).
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1792 mäenõunik
- 1798 Rootsi Teaduste Akadeemia liige
- 1799–1804 Maali- ja Skulptorite Akadeemia liige; ta valiti "mehaanikadirektoriks"
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Tema kohta
[muuda | muuda lähteteksti]- Georg Granmalm. "Bergsrådet Johan Erik Norberg". // Dædalus. Rootsi Tehnikamuuseumi Aastaraamat. Stockholm 1941. Lk 65–75. Rootsi keeles
- Jan-Erik Pettersson. "Johan Erik Norberg (von)". Rootsi biograafiline leksikon, kd 27 (1990–1991), lk 143. Rootsi Riigiarhiivi koduleht (rootsi keeles)