Jan Baudouin de Courtenay

Jan Niecisław Ignacy Baudouin de Courtenay (vene Иван Александрович Бодуэн де Куртенэ; 13. märts 1845 Radzymin, Poola – 3. november 1929 Varssavi) oli poola keeleteadlane.

Õpingud

Jan Niecisław Ignacy Baudouin de Courtenay lõpetas 1862. aastal Varssavi reaalgümnaasiumi ja 1866. aastal Varssavi ülikooli slavistika osakonna, täiendas end 1867 Praha ülikoolis, Jena ülikoolis ja Berliini ülikoolis ning 1868 Peterburi ülikoolis, kus kaitses ka magistrikraadi.

Aastatel 1870–1875 uuris ta Põhja-Itaalias ja Austrias slaavi murdeid ning kaitses kogutud ainese põhjal 1875 Peterburi ülikoolis doktoritöö.

Teadustöö

Ta töötas professorina aastatel 1875–1883 Kaasani, 1883–1893 Tartu (slaavi keelte võrdleva grammatika ala), 1893–1899 Krakówi ja 1900–1918 Peterburi ülikoolis ning 1918–1929 Varssavi ülikoolis auprofessori ja võrdleva keeleteaduse kateedri juhatajana. Ta oli Krakówi Teaduste Akadeemia tegevliige (1887) ja Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1897).

Baudouin de Courtenay töötas võrdlev-ajaloolise keeleteaduse alal. Tollal oli levinud seisukoht, et keelte ajalugu ja arengut tuleb uurida kirjalike allikate põhjal. Baudouin de Courtenay näitas oma töödes, et see, kuidas keelt tegelikult räägitakse, on kirjutamisest olulisem. Seetõttu keskendus pigem suulise rahvaloomingu, elavate keelte ja dialektide uurimisele. Ta andis 1903–1914 välja Vladimir Dali vene keele seletava sõnaraamatu 3. ja 4. trüki, mida oli ise parandanud ja täiendanud. Sealhulgas lisas ta sõnaraamatusse vulgaarseid ja sõimusõnu, mille eest kaasaegsed teda rängalt kritiseerisid. Nõukogude ajal välja antud Dali sõnaraamatu järgmised väljaanded lähtusid Dali enese 2. trüki tekstist; Baudouin de Courtenay väljaandeid loeti eraldi sõnaraamatuks ja sellest kordustrükke ei tehtud.

Ta hakkas keeleteaduses esimesena kasutama matemaatilisi mudeleid. Ta väitis, et keelte arengut on võimalik suunata. Tema tööde põhjal on tekkinud eksperimentaalfoneetika. Baudouin de Courtenay tundis huvi tehiskeelte vastu, sealhulgas oskas ta hästi esperanto keelt, kuid ennast esperantistiks ei pidanud.

Oma teadustöid kirjutas Baudouin de Courtenay mitte üksnes vene ja poola, vaid ka saksa, prantsuse, tšehhi, itaalia ja leedu keeles.

Ta oli Kaasani lingvistikakoolkonna rajaja. 1910. aastatest lõi kaasa poliitikas, nõudes poola keelele Poolas vene keelega võrdseid õigusi. Selle eest ta isegi vahistati.

Pärast Poola iseseisvumist asus ta elama Poola ja jätkas võitlust vähemuskeelte õiguste eest, kaitstes sealhulgas vene keelt. Seetõttu esitasid vähemusrahvad Baudouin de Courtenay 1922. aastal kandideerima Poola presidendiks.

Tunnustus

17. aprillil 1920 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks filosoofia alal.^[1]

Pere

Baudouin de Courtenay oli prantsuse päritolu aadlisuguvõsa, mille liikmed pidasid end põlvnevaks Louis VI-st. Suguvõssa kuuluvaks peeti ka Ladina keisririigi valitsejaid. Poolasse asus see suguvõsaharu 1700. aasta paiku.

Jan Baudouin de Courtenay oli kaks korda abielus.

Teoseid

Viited

↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus

Андраш Золтан. "Взгляды И. А. Бодуэна де Куртенэ на палатализацию заднеязычных в работах О. Ашбота" // Slavica Tartuensia. – Тарту, 2003. – No 5, lk. 112–118
Элена Романчик "И. А. Бодуэн де Куртенэ и кашубский языковой вопрос" // Slavica Tartuensia. – Тарту, 2003. – No 5, lk. 119–133
Владимир Алпатов. "И. А. Бодуэн де Куртенэ и лингвистика XX века" // Slavica Tartuensia. – Тарту, 2003. – No 5, lk. 69–78
Smirnov, Savvati 1958. J. Baudouin de Courtenay tegevus Tartu-perioodil. Keel ja Kirjandus 12: 747–753
Pullat, Raimo 1974. Baudouin de Courtenay kirjad Tartu-perioodist. Keel ja Kirjandus 4: 254–255
Alvre, Paul 2004. Pilk kahe keelemehe pikale kirjavahetusele. Keel ja Kirjandus 11: 862–864

Välislingid

[1] "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

[1]