James Baldwin

See artikkel räägib kirjanikust; filosoofi ja psühholoogi kohta vaata artiklit James Mark Baldwin

---

James Baldwin
James Baldwin (1969)
Sünniaeg	2. august 1924 New York, USA
Surmaaeg	1. detsember 1987 St. Paul de Vence, Prantsusmaa
Rahvus	ameeriklane
Elukutse	esseeist, kodanikuõiguste eest võitleja, romaanikirjanik ja näitekirjanik
Tunnustus	Guggenheimi stipendiumi, Fordi sihtasutuse stipendiumi, George Polki auhinna ajakirjanduse eest, Au Leegioni ordu liikmelisus.

James Baldwin (õieti James Arthur Baldwin; 2. august 1924 New York, USA – 1. detsember 1987 St. Paul de Vence, Prantsusmaa) oli Ameerika esseist, kodanikuõiguste eest võitleja, romaanikirjanik ja näitekirjanik .

Tema arvukad teosed, intervjuud ja telesaated on andnud talle patriootliku maine. Ta armastas oma koduriiki, kuid muretses selle oleviku ja tuleviku pärast. Baldwini kirjanikukarjäär sai alguse seadusjärgse segregatsiooni viimastel aastatel. Rassiteemad said üheks peamiseks teemaks tema loomes. Samuti on tema loomes olulised teemad keerulised peresuhted ja seksuaalsus. Ta oli üks esimesi mustanahalisi kirjanikke, kes käsitles kväärteemasid ilukirjanduses. Baldwin rääkis avameelselt oma homoseksuaalsusest ja suhetest nii meeste kui ka naistega. Ometi uskus ta, et inimeste jäikadesse kategooriatesse määramine oli vaid viis vabaduse piiramiseks ja seksuaalsus pole binaarne, nagu enamasti väidetakse.

Lapsepõlv ja noorus

James Baldwin sündis 1924. aastal New Yorgis Harlemi haiglas vallaslapsena. Vallaslapsena sündimine sümboliseeris hiljem tema jaoks ebaseaduslikkust, mis on käib koos terve mustanahalise rassiga Ameerikas. 1955. aasta essee „The Notes of a Native Son“ autobiograafilistes märkmetes kirjutas ta, et oli sunnitud varakult ära tundma, et ta on „läänemaailmale teatud viisil vallaslaps“.

Baldwini ema Berdis Jones kas ei teadnud või ei avaldanud Baldwinile tema bioloogilise isa identiteeti. Baldwin pidas oma kasuisa David Baldwini oma isaks , kellega ta ema abiellus, kui Baldwin oli 3-aastane. James Baldwin oli vanim üheksast lapsest ja kasvas üles vaesuses, tollal mustanahaliste getos Harlemis . Kuna ta oli vanim laps, aitas ta oma emal nooremate õdede-vendade eest hoolitseda. Tema (kasu)isa oli jutlustaja, kelle ema oli olnud ori. Vanaema elas oma elu lõpuaastatel nende juures ning oli Baldwini jaoks aken veel võrdlemisi lähedasse orjapidamise minevikku.

Baldwin vihkas oma kasuisa ja see kujunes tema teostes pidevaks teemaks. Ta kirjutas ühes oma essees: „Õpetades mustanahalisele lapsele, et ta on väärtusetu, et ta ei saa kunagi anda ühiskonnale mingit panust, õpetad sa teda vihkama oma ema, oma isa ja oma vendasid.“ Kasuisa kutsus Baldwini pidevalt „kõige koledamaks lapseks, keda ta on näinud“. Alles hiljem nentis noor Baldwin, et David Baldwin oli seda tõenäoliselt öelnud, et solvata tema bioloogilist isa, kellega laps kindlasti sarnanes. Noorukieas tülitsesid isa ja poeg palju ning mitu korda jõudsid peaaegu kaklusteni. Davidi Baldwinile ei meeldinud, et James Baldwin luges raamatuid, et talle meeldisid filmid ning James Baldwinil oli valgeid sõpru. Reverendi jaoks oli tegemist faktoritega, mis eksitasid teda lunastuse teelt. Davidi üldine kibestumus muutis ta ajapikku kirikuskäijate jaoks ebameeldivaks ja teda sooviti järjest vähem näha jutlustamas. David suri samal päeval, kui James sai 19-aastaseks .

Baldwini kooli direktor oli esimene mustanahaline direktor New Yorgi linnas. Viiendaks klassiks oli nii direktorile kui ka teistele õpetajatele selge, et Baldwinil oli kirjutamisannet. Kodus luges Baldwin raamatut „Onu Tomi onnike“ kuni ema selle tema eest ära peitis, hirmust, et ta oma silmadele liiga teeb. Hiljem kujunes tema lemmikuks Charles Dickensi „Jutustus kahest linnast“ ning algas tema eluaegne sümpaatia Dickensi vastu. Baldwin hakkas noorena käima kohalikus raamatukogus raamatuid lugemas ja just seal alustas luuletuste, lühijuttude ja näidendite kirjutamisega .

Baldwinil oli juba varajasest east soov saada kirjanikuks, kuid kuna ta isa oli jutlustaja, siis suunati ka James jutlustaja elukutse poole. 14–16 aastaselt oli ta Harlemi Nelipüha kirikus jutlustaja. Temas tekkinud põlgus kabeliteenistuse ebasiiruse vastu ning tollal toimunud sisemised heitlused on peegeldatud tema pooleldi autobiograafilises esimeses romaanis „Mine kuuluta seda mäetipult“.

Kirjanikutee algus

Baldwin lõpetas gümnaasiumi 1942. aastal, kuid oli sunnitud ülikooli minemise plaanid pausile panema, et oma perekonda rahaliselt aidata. Selleks läks ta tööle, kuhu iganes teda võeti, näiteks paigaldas ta raudteerööpaid New Jerseys. Sellel perioodil tundis ta pidevalt diskrimineerimist: otsides töökohti, saadeti ta tagasi restoranidest, baaridest ja teistest asutustest, kuna ta oli mustanahaline. Tema koolilõpetamine langes kokku II maailmasõjaks väeteenistusse kutsumisega, kuigi ta ei oleks tõenäoliselt valituks osutunud: ta oli vanim meessoost poeg perekonnas, kus toitmist vajasid kaheksa õde-venda; pereisa oli töötu ja kehva tervise juures ning ema oli ainuke, kes tööl käis ja laste eest hoolitses.

Lahkuvate kohalike ja sinna jalga tõstmast keelduvate valgete inimeste tõttu oli Harlem muutumas tõeliseks getoks. Baldwin ei näinud mõtet sinna jäämiseks. Ta kolis New Yorgi linna piirkonda Greenwich Village’isse, mis oli populaarne just kunstnike ja kirjanike hulgas ning kohalikud ei tundunud olevat tema mustanahalisusest niivõrd häiritud kui inimesed mujal.

Tema esimesed väljaanded olid raamatuarvustused ajakirjades. Seal kohtas Baldwin kirjanikku Richard Wrighti, kelle kaudu sai ta 1945. aastal stipendiumi, et enda kulusid katta, kuniks ta kirjutas oma esimest romaani. Vahepeal avaldas ta oma kirjutisi staažikates väljaannetes nagu The Nation, Partisan Review ja Commentary. Kuna ta ei saanud oma esimest romaani avaldatud, hakkas ta raamatuarvustusi kirjutama . Talle tõi palju tähelepanu üks tema 1948. aastal Commentarys avaldatud esseedest „The Harlem Ghetto“ ehk „Harlemi geto“, mis rääkis tema lapsepõlve naabruskonna sotsiaalmajandulikest tingimustest. Samal aastal lahkus ta uue stipendiumiga Ameerikast ja oli frustreeritud, kuna ta ei saanud oma romaani avaldatud ning ta soovis põgeneda rassismi eest. Ta suundus Pariisi, kus ta elas järgmised 8 aastat. Kriitikud arvavad, et see retk üle ookeani oli oluline tema kui kirjaniku arenemisele. "Kui leidsin end teiselt poolt ookeani," rääkis Baldwin ajalehele New York Times, "nägin väga selgelt, kust ma tulin, ja nägin, et kandsin ennast ja minu kodu, endaga kaasas. Sellest ei pääse me keegi kunagi. Ma olen orja lapselaps ja ma olen kirjanik. Ma pean mõlemaga tegelema." Olles eemal kodumaalt, tunnistas ta ka viimaks endale, et on biseksuaalne.

1949. aastal avaldas Baldwin essee „Everybody’s Protest Novel“ ehk „Kõikide protestiromaan“, mis kritiseeris ta kunagise mentori Richard Wrighti kiidetud romaani „Native Son“ ehk „Põline poeg“. See oli esimene karmist ja vastuolulisest kriitikast, mida ta oma endise mentori kirjutiste kohta avaldas. Pariisis lõpetas ta oma esimese romaani „Mine kuuluta seda mäetipult“, mis avaldati 1953. aastal. See pooleldi autobiograafiline teos kirjeldas kahe päeva ja pika öö jooksul Harlemis üles kasvanud noore mehe elu, kellel oli probleeme oma isaga ja enda usuga ning kes üritas mõlemaga rahu teha. Seda peetakse laialdaselt tema parimaks teoseks. "Mägi [„Mine kuuluta seda mäetipult“] on raamat, mille pidin kirjutama, kui kavatsesin kunagi veel midagi kirjutada. Ma pidin ennekõike tegelema sellega, mis mulle kõige rohkem haiget tegi. Pidin tegelema eelkõige oma isaga," kommenteeris kirjanik hiljem oma teost.

Terve oma ülejäänud elu jooksul jäi ta üle Atlandi liikuma, kuna reisis tihti Ameerika, Prantsusmaa, Itaalia, Türgi ja Šveitsi vahet . 1954. aastal pälvis Baldwin Guggenheimi stipendiumi ja järgneval aastal avaldas oma järgmise romaani „Giovanni tuba“. Teos räägib Pariisis elavast ameeriklasest, kes ei suuda oma armastuses otsustada mehe ja naise vahel. Kuna sel ajal olid homoseksuaalsed teemad tabud, oli see teos teerajaja.

Järgmisena ilmus 1955. aastal esseekogumik „Notes of a Native Son“ ehk „Põlise poja märkmed“, mis kirjeldas ja kommenteeris Ameerikas elamist kodanikuõiguste liikumise ajastul. Samuti oli esseedes juttu tema kasuisa elust ja surmast ning kirjaniku enda kommentaare kirjanduse ja filmikunsti kohta. See teos tegi Baldwinist ühe juhtiva tõlgendaja drastiliste sotsiaalmuutuste perioodil Ameerikas.

Baldwin ja kodanikuõigused

1957. aastal naasis Baldwin Ameerikasse ning temast sai kodanikuõiguste kaitsja ja tähtis osaline selles liikumises. Ta käis liikumise esindajatega kaasas Ameerika lõunaosariikides ning sõbrunes liikumise juhtide Martin Luther King Juunioriga ja Medgar Eversiga.

1961. aastal avaldas ta uue esseekogumiku „Nobody Knows My Name“ ehk „Mitte keegi ei tea mu nime“. Essees kirjutas ta läbi meeleheite ja sünge huumori oma varajasest Pariisis elamise kogemusest. Kuigi ta põgenes rassismi eest, taipas ta kiirelt, et ta ei pääse kunagi oma nahavärvi ja sellega kaasneva teiste inimeste väikluse eest. Teos jõudis bestsellerite nimekirja ja müüs rohkem kui miljon eksemplari. Järgmisena avaldas ta 1963. aastal esseekogumiku „The Fire Next Time“ ehk „Tuli järgmisel korral.“

Baldwin püüdis valgeid inimesi rassi teemal harida ja tema ilukirjandus sisaldas rassidevahelisi armusuhteid – nii homoseksuaalseid kui ka heteroseksuaalseid. Seetõttu sattus ta mustade kunstide liikumise kirjanike rünnaku alla, kes kutsusid üles mustanahalisi autoreid kirjutama ainult mustanahalistele. Baldwin keeldus liikumisega liitumast; ta nimetas end jätkuvalt Ameerika kirjanikuks, mitte mustaks kirjanikuks ja jätkas mitmerassilise ühiskonna probleemidega tegelemist.

Musta-ja valgenahaliste inimeste suhted Ameerikas oli peamine teema ka ta järgmises romaanis „Another Country“ ehk „Mingi teine riik“ (1962). Teoses on teemad ka rassidevahelised armusuhted ja biseksuaalsus.

17. novembril 1962 andis The New Yorkeri ajakiri pea terve ajakirja trükiruumi Baldwini artiklile mustanahaliste moslemite separatistliku liikumise Nation of Islam ja teiste kodanikuõiguste aspektide teemal . See artikkel koos kirjaga tema vennapojale sai bestselleriks 1963. aastal avaldatud raamatus „The Fire Next Time“ ehk „Tuli järgmisel korral“, mis tahtis näidata valgetele inimestele, mis tunne on olla mustanahaline. Samuti pakkus see valgetele inimestele võimaluse näha ennast läbi afroameeriklaste kogukonna silmade.

1963. aastal oli Baldwin kodanikuõiguste liikumisega tihedalt seotud. Koos teiste loomeinimestega kohtus ta Ameerika justiitsminister Robert F. Kennedyga, et alustada avatud vestlust valitsuse ja aktivistide vahel, kuid see osutus suureks pettumuseks. Samuti osales ta ajaloolisel March on Washingtoni meeleavaldusel ning juhtis Pariisis toetusmeeleavaldust Ameerika kodanikuõiguslastele.

Time Magazine pani foto James Baldwinist oma esikaanele 17. mail 1963, et avaldada au tema enda ja tema kirjutiste mõjule kodanikuõiguste liikumises . Sellest järgmisel aastal avaldas ta rassismi rõhuvuse kohta protestinäidendi „Blues for Mister Charlie“. Näidend sai inspiratsiooni sellest, kui kaks valget meest tapsid noore afroameeriklasest poisi Emmet Tilli. 1965. aastal avaldas ta oma esimese lühijuttude kogumiku „Going to Meet the Man“ ehk „Minnes kohtuma mehega“ (Mees ülekantud tähenduses, viitab autoritaarsele võimule). Samal aastal osales ta Alabama osariigis Martin Luther King Juuniori juhitud Selma Marchil, et toetada mustanahalistele selles osariigis hääleõiguse andmist.

Baldwinit kutsuti tihti telekasse vestlussaadetesse, et arutada kodanikuõiguste liikumist. Samuti osales ta Cambridge’i ülikoolis debatis Inglismaa konservatiivse kirjaniku William F. Buckleyga teemal „Ameerika unistus: Kas see on olemas Ameerika mustanahaliste arvelt?“ Pärast kõnelemist sai Baldwin minutilise seisva aplausi osaliseks, tema vastane aga mitte.

Oma 1968. aasta romaanis „Tell Me How Long the Train’s Been Gone“ ehk „Ütle mulle, kui kaua rong on läinud“ pöördus Baldwin tagasi talle omaste teemade juurde: seksuaalsus, perekond ja mustanahaliste elu. Mõned kriitikud kritiseerisid romaani, nimetades seda pigem poleemikaks kui romaaniks. Teda kritiseeriti ka selle eest, et ta kasutas raamatu jutustamiseks mina-vormi.

Hilisem elu

1970. aastate alguseks näis Baldwin olevat rassilise olukorra pärast meeleheitel. Ta oli eelmisel kümnendil näinud nii palju vägivalda – näiteks Medgar Eversi, Malcolm X ja Martin Luther King Juuniori mõrvasid – mis kõik olid rassivihast põhjustatud. 1985. aastal kirjutas ta Atlantas toimunud lastemõrvade kohta teose „The Evidence of Things Not Seen“ ehk "Tõendid asjadest, mida pole nähtud". Baldwin kaotas mitmeid sõpru enesetappudele ning oma elu jooksul proovis sooritada enesetappu vähemalt neli korda .

1970. aastatel kirjutas ta veel kaks esseekogumikku: „No Name in the Street“ („Nimeta tänaval“) ja „The Devil Finds Work“ („Saatan leiab tööd“) ning kaks romaani: „If Beale Street Could Talk“ („Kui Beale’i tänav oskaks rääkida“) ja „Just Above My Head“ („Minu pea kohal“). Samuti avaldas ta veel lasteraamatu „Little Man, Little Man: A Story of Childhood“ („Väike mees, väike mees: lugu lapsepõlvest“). Baldwin kohandas kodanikuõiguste eest võitleja Malcolm X-i autobiograafia stsenaariumiks „One Day When I Was Lost“ („Ühel päeval, kui ma olin eksinud“). Selle kümnendi jooksul tegi ta ka koostööd Ameerika antropoloogi Margaret Meadiga, kellega koos valmis teos „A Rap on Race“ („Vestlus rassi teemal“) ja aktivisti Nikki Giovanniga teoses „A Dialogue“ („Dialoog“).

Baldwin õpetas ja pidas loenguid ülikoolides: California ülikoolis Berkleys, Massachusettsi ülikoolis Amherstis ja Mount Holyoke kolledžis. Ta on saanud Guggenheimi stipendiumi, Fordi sihtasutuse stipendiumi, George Polki auhinna ajakirjanduse eest ning ta võeti Prantsusmaa kõige prestiižsemasse ordusse, Au Leegionisse.

James Baldwin suri maovähki 1. detsembril 1987 oma kodus St. Paul de Vence’is Prantsusmaal.

Kirjanduslikud teemad

Nii oma romaanides, näidendites kui ka esseedes uuris Baldwin rassismi psühholoogilisi tagajärgi nii rõhututele kui ka rõhujatele. Armastus, nii seksuaalne kui ka vaimne, oli Baldwini tegelaste eneseteostuse otsingute oluline komponent. On palju seoseid tema kirjanduslike teoste ning ta oma elu vahel .

Juan Williams kirjutas Washington Postis: „Arvestades rassiviha, pooltõdede, jumalateotuse ja valede segadust, millest Ameerika elu koosneb, on Baldwini täpsus selle maailma reprodutseerimisel märkimisväärne saavutus. [...] Baldwini lugenud mustanahalised teadsid, et ta kirjutas tõtt. Valged inimesed, kes Baldwini lugesid, tajusid tema tõde mustanahaliste inimeste elu ja rassistliku rahva pattude kohta.“

Baldwin katsetas mitmete žanritega, kuid kriitikud peavad ta kirjanduslikku häält kõige võimsamaks just tema esseedes . Kõik Baldwini romaanid pakuvad realistlike ja modernistlike joonte keerulisi ja sageli vastuolulisi sulandumisi. Kuigi ta alustas kirjutamist 1920. ja 1930. aastate realistlikes traditsioonides, tegeleb ta palju kangelase psüühikaga, mis toob ta kohati lähedale modernistlikule liikumisele. Samuti esineb Baldwini teostes eksistentsialismi. Küll aga on tema töös kesksel kohal kaasaegse Ameerika elu oluline sotsiaalne probleem, rassiline diskrimineerimine.

Tunnustus

• 1964 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia tegevliikmeks

Tõlgitud eesti keelde

• Giovanni tuba. Romaan. Tõlkinud Ursula Põks. Tallinn 1993.
• Keegi ei tea minu nime: [Ameerika neegerkirjaniku olukirjeldus rassilisest diskrimineerimisest USA-s]. Tõlkinud Enn Soosaar. Tallinn 1966.