Jamāntaka

Jamāntaka (sanskriti यमान्तक yamāntaka, tiibeti keeles གཤིན་རྗེ་གཤེད gshin rje gshed) on jidam mahajaana budismis. Jamāntaka on sanskritikeelne nimi, mis koosneb kahest osast: Jama (surmajumala nimi) ning antaka ('hävitaja'). Seepärast tähendab ta nimi 'surma hävitaja' ehk 'surma ületaja'. Linnart Mäll on oma raamatus "Nulli ja lõpmatuse kohal" Jamāntaka tõlkinud 'Jamale lõpu tegija'. Budismis iseloomustab väljend 'surma hävitaja' tegelikult kõiki budasid, sest nad on ületanud taassündide tsükli sansaara. Budistlikust seisukohast, mille järgi surm pole midagi tegelikku, vaid on pärit meie arusaamisest maailma kohta, tähendab Jamāntaka – kes algolemuselt on Buddha – seisundi saavutamine surma ületamist. Jamāntaka esindab mahajaana budismi järgijale ühtlasi nii tema täiustumise protsessi kui selle eesmärki ületada surm ja väljuda taassündide ahelast.

Gelugi koolkonna traditsioonis on Jamāntaka tarkuse bodhisattva Mandžušrī raevukas ilming. Jamāntaka nimi esineb ajalooliselt kõige vanemas tantra tekstis Guhyasamāja tantras.

Jamāntaka ehk Shri Bhagavan Jamāntaka ('Võidukas isand, kes alistanud Jama') ehk Shri Vadžra-(maha)bhairava on bodhisattva Mandžušrī kõrgeim manifestatsioon. Bodhisattva Mandžušrī , Shri Vadžra-bhairava ja Shri Bhagavan Jamāntaka sümboliseerivad dharmakayat ,mida nimetatakse ka Vadžradharaks ('vadžra hoidja'), kuna see hoiab vadžratõotust (vadžrasamaya) teostada buddhasuse ideed.

Jamāntaka tantra kirjeldab kolme liiki surma: Väline surm on tavaline elutee lõpp, mida kehastab Yama, kes resideerib idas, seitse korrust maa all. Sisemine surm on reaalsuse mittemõistmine, mis on instinktiivne klammerdumine objektide ja subjektide tõelise olemise ideesse. Salajane surm on dualistliku vaate ületamine selge valguse ja illusoorse keha ülipeenel tasandil. Jamāntaka praktikaga ületatakse need surma tüübid ja saadakse buddhaks.

"Jamāntaka keha salajane olemus on Vairotšana ja dhjaanibudad. Tema kõne salajane loomus on Lotsana ja budade naised. Tema meele sisim olemus on Jamāntaka ja Raevukad." (Ratnakarashanti).

Jamāntakale kuuluvad kaks tantrat: Krsnayamari tantra ja Vadžrabhairava tantra.

Jamāntaka erinevad vormid: Yamantaka, Krsnayamari, Raktayamari, Yamari, Vadžrabhairava. Jamāntaka üks vormidest on ka Ekavira, Vadžrabhairava ('Purustamatu hirmutaja'). 34 käe ja 16 jalaga raevukal Ekavira Vadžrabhairava Jamāntakal on budistlikus ikonograafias mustjassinine keha. Kokku on tal kaheksa põhilist pead - paremal kollane, vasakul punane, millele järgnevad teised - roosa, valge, hall ja sinine ning tipus kroonina väike üheksas - bodhisattva Mandžušrī punane pea. Need üheksa pead on tantristlikes tekstides seotud üheksa "avaldumisega". Tema keskmine pea on pikkade sarvedega pulli pea. Peamine ja suurim pea kannab inimkolpadest krooni, mille kohal on viieosaline kullatud kroon Seadmuseratta motiiviga. Juuksed seisavad skorpioninõelataoliste otstega püsti – sarnaselt Mahākāla kujudega. Pärani suu paksude punaste hultega paljastab hambad ja lebava keele. Silmad on suured, punnis ja verd täis valgunud. lisaks "kolmas silm" keset laupa. Kullatud kulmud on raevukalt koos ja väljendusrikkalt üles kergitatud.

Jamāntaka peamised keskmised käed hoiavad kõverat nuga (karttrka) ja inimkolpa (kapala), mis on kaunistatud kulla, pärlite ja vadžraga. Alumine peamine käsi hoiab maagilist pistoda phurbaad ja värskeltlõigatud mitmenäolist Brahma pead. Ülemised paremad käed hoiavad punast paremat kätt, milles on nooled ning kullaga kaunistatud kilp, mille keskel makkara või draakoni pea. Teised käed hoiavad Vadžrat, oda, kirvest, trummi (damarut), Seadmuseratast, pistoda, keerlevaid leeke ja rituaalkella, (ghanta), kolmharki (katvanga), võidulippu, punast inimese paremat jalga, läbitorgatud laipa, nahka, erinevaid maagilisi nugasid ja vaiu, lassot jt tantristlikke relvi. Jamāntaka kannab madudest ehteid, säravat ketti ning pärlitega ääristatud kaelakeed, võrusid ja kaunistusi kätel ja õlavartel, vööl ja jalgade ümber; lisaks teisi dharmapalade ornamente. Kaelas ripub Jamāntakal inimpeadest kee, ulatudes peaaegu pahkluudeni. Kõige tagumiste jalgade paar ei seisa poodiumil, vaid on kui tantsides maast lahti, peamised jalad on Alidhasana asendis, paremate jalgade rivi on põlvedest kõverdatud ning vasakud jalad sirged. See poos, mis pärit klassikalisest india tantsust, on omane skulptuuridele India idaosast, peamiselt orissale. Jumalus seisab lindude, loomade (hobune ja härg) rivil (peamiste vasakute jalgade all) ning inimesel, neljal väikesel figuuril ja suurel linnul, mis paremate jalgade all. Koos esindavad need nelja iidset olendite klassi - linnud, loomad, inimesed ja jumalad. Kolm istuvat figuuuri on hindu jumalate kolmik - mitmepealine Brahma, kes hoiab elueliksiiri amrita vaasi, ühe peaga Višnu ja mitmepealine Šiva. Suur lind on Garuda, Višnu sõiduk. Vahel lisati kujunditele ka annetusi teinud valitseja figuur, kes oli ühel põlvel jumaluse vasaku jala ees. Lootostroon on tavaliselt kujutatud kahekordsete lehtedega, kui aga ühekordsete lehtedega, siis kaarduvad need allapoole, iga leht eraldi kujundatud ja värvitud. Poodiumi ülemist serva kaunistab pärlite rida.