Jakob Livenström

Fotograaf Jakob Jobso-Livenström (paremalt esimene) 1896. aastal Paides oma pere keskel. Pereliikmete nimed ja sugulusastmed on paraku teadmata. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Jakob Livenström (Jakob Livenstroem, kuni 1876. aastani Jakob Jobso; 29. aprill / 11. mai 1830 Põltsamaa – 23. detsember 1901 / 5. jaanuar 1902 Paide) oli koolmeister, kirjamees ja üks esimesi eestlasest fotograafe.

Lapsepõlv

Jakob Jobso sündis Vana-Põltsamaa valla Kamari küla Liivoja talu peremehe Hansu ja tema naise Triino pojana. Perekonnanime Livenström võttis Jakob Jobso kultuuritegelasena kasutusele 1876. aastal oma sünnikoha järgi.

Tema venna Mart Jobso ühest tütrepojast sai kirjanik Oskar Luts ja teisest filmimees Theodor Luts, vend Hans Jobso abiellus aga Kristinite suguvõsa noorikuga, kust kasvas välja terve fotograafide Kristinite dünastia.^[1]

Noorusaeg

Jakob Jobso vanemad pidasid laste korralikku haridust oluliseks. Noormees valmistus mitmes koolis koolmeistriametiks ning töötas kooliõpetajana Viljandimaal Sürgaveres, Rõika-Meleski klaasivabriku juures, Tartumaal Kambjas ja Virumaal Väike-Maarjas.

Kambjas elades tõlkis ta ilukirjandust. Neli saksa keelest tõlgitud veidi haledasisulist, samas õpetlikku jutustust tõid talle kuulsust kirjamehena. Need jutustused olid "Kuida Krahw Hindrik Eihkenwels Jummalatundmisele sai" (1855), "Willem Molnau, temma hirmsad teud, ello ja surm" (1867), "Martin Braun ja temma tru Pudel, ehk Weupputus Reini jöe äres" (1867) ja "Hohrosi lossi preili ja Rütter Mojaan" (1867).^[1]^[2]^[3]

Tee fotograafia juurde

1867. aastaks oli Jakob Jobso loobunud koolmeistriametist ning leidnud tee fotograafia juurde. Selleks ajaks oli tal suur kuuelapseline pere, ammendunud karjäär ning aeg oli elus edasi liikuda ja proovida midagi uut. Luhtunud katsest omandada teadmisi päevapilditegemise kunstist iseseisvalt raamatute abiga, suundus ta 1870. aasta paiku oma kulu ja kirjadega Münchenisse fotograafia kursustele.^[2]

Tegevus fotograafina

1870. aastaks oli Jakob Livenström tuntud eelkõige rändfotograafina. Samal aastal avas ta oma esimese fotoateljee Lätimaal Volmari (praegune Valmiera) lähedal Kauguri mõisas. Peagi aga tegevusloa puudumise tõttu ateljee suleti. 1884. aastal avas ta Viljandis oma esimese statsionaarse ateljee ja kahe aasta pärast teise Märjamaal. Märjamaal asuva ateljee oli ta aga sunnitud 1887. aastal sulgema, kuna Liivimaal Viljandis töötamise luba ei andnud õigust pildistada Eestimaal. Livenström sai aga loa tegutsema hakata Paides. 1889. aastaks oli Livenströmil taas kaks fotoateljeed: üks Viljandis "Suurekooli uulitsal Kondori majas", teine Paides "Kirsi majas tisler Leinbergi vastas". Pärast Jakob Livenströmi surma päris tema Paide fotoateljee vennapoeg, Viljandi ateljee oli ta juba eluajal andnud oma pojale Aleksandrile. Jakob Livenström puhkab Reopalu kalmistul.^[1]^[2]^[4]

Panus Eesti fotoajalukku

Livenströmi üks olulisemaid panuseid Eesti fotoajalukku on tema suur hulk Eesti ärkamisaja tegelaste fotosid, sealhulgas Aino Tamme, Lilli Suburgi, Villem Reimani, Friedrich Kuhlbarsi, Gustav Blumbergi, Jaan Tammani, Andres Renniti, Mihkel Kampmaa ja Mats Tõnissoni fotod. Lisaks on tähelepanu saavutanud Livenströmi suured grupipildid ning välisvaated Põltsamaa lossist ja Paide lossivaremetest. Tema tööde tehniline külg jätab küll soovida – fotod pole kuigi teravad ega kontrastsed –, kuid see muudab need maalilisemaks. Kuid samas pööras ta suurt tähelepanu fotode korrektsele esitusele: kõik fotod asetsevad tugevatel alustel, on pruunides toonides ning varustatud autori signatuuri ja kohanimega. Sageli leidub fotode tagaküljel ka kaunistusi või tekste.^[3]

Mari ja Tõnis Tamme lapsed ehk Aino Tamm õdede ja vennaga. Istuvad vasakult: Ann, Mari ja Liina-Linda; seisavad vasakult: Aino, Liis ja Jaan
Mehe portree
Mehe portree
Mehe portree
Mehe portree