Jacopone da Todi

Todi Iacopone (u 1230 – 15. detsember 1306) oli Itaaliast Umbriast pärit fransiskaani munk. Ta kirjutas mitmeid lauda'sid (Issandat ülistavad laulud või luuletused) kohalikus vernakulaarkeeles. Ta oli varajase itaalia teatri teerajaja, olles üks esimesi haritlasi, kes dramatiseeris evangeeliumi tekste.

Elu

Iacopone da Todi (sünd. Jacopo dei Benedetti) sündis väikeaadli peres Umbrias Todi linnas. Ta õppis õigust Bologna ülikoolis ning töötas seejärel kodulinnas juristina. Oma kolmekümnendate eluaastate algul abiellus ta Vanna di Bernardino di Guidonega. Aasta hiljem Jacopo naine aga suri traagilise õnnetuse tõttu ballil. Selgus, et tema naine oli olnud sügavalt religioosne ning askeetlik ja kandis jõhvsärki (kare loomakarvast tehtud riideese, mis tekitab naha vastu häärdudes suurt ebamugavust) enesepiitsutamise meetodina. Benedetti loobus sellest juhtumist saadud šoki tagajärel oma maisest varast ning elas järgmised kümme aastat vaesuses bezocone ehk ringirändava frantsisklaste tertsiaarina.^[1] Sellel perioodil kogus Iacopo oma ekstentrilise käitumise tõttu kuulsust hulluna ning teda hakati kutsuma Iacoponeks. Näiteks ilmus Todi linnaväljakule sadulat kandes ja käpuli roomates, või siis ilmus ta pulmapeole oma venna kodus sulgedena kaetuna.^[2]

Peale umbes kümmet aastat vaesena ringirändamist püüdis Iacopone liituda frantsisklaste orduga, kuid teda ei soovitud vastuvõtta tema halva maine tõttu. Varsti pärast seda kirjutas ta kauni luuletuse maailma pahedest, mis viis tema vastu võtmiseni ordusse 1278. aastal. Seal otsustas ta elada ilmikvennana.^[1]

Selleks ajaks oli frantsisklaste ordus tekkinud kaks suundumust. Esimene neist pooldas leebemaid reegleid orduvendadele, teine aga ülistas absoluutset vaesust ja patukahetsust ning müstitsismi, Iacopone pooldas viimaseid. Ta uskus, et orduvendade seotus Pariisi ülikooliga ei olnud kooskõlas frantsisklaste algpõhimõtetega alandlikkusest ja lihtsast eluviisist.^[3] 1294. aastal saatis see grupp, keda nimetatakse spirituaalideks või spiritualistideks, paavst Celestinus V-le kirja, kus palusid luba elada teistest munkadest eraldi, et nad saaksid järgida ordureeglit täisulikult. Nende palve täideti, aga enne kui jõti midagi ette võtta, oli Celestinus V ametist loobunud ja paavstiks sai Bonifatius VIII, kes oli ordu jagamise vastu. Järgnevatel aastatel kirjutas Iacopone luuletusi, mis kritiseerisid teravalt spirituaalide vastasteid, sealhulgas paavsti ennast. Ta avaldas ka avalikult toetust vendadest kardinalidele Colonnadele, kes olid spirituaalide poolel ning paavst Bonifaciuse vastu. Tema tegevus tõi lõpuks kaasa tema vangistuse Todis 1298. aastast Bonifatiuse surmani 1303. aastal.^[4] Murtud ja kehva tervisega Benedetti läks pensionile Collazzone'i, väikelinna, mis asus Perugia ja Todi vahelisel künkal, kus tema eest hoolitses klarisside (frantsisklaste ordu naisharu) kogukond. Tema seisund halvenes 1306. aasta lõpu poole ja ta saatis kirja, milles palus, et tema vana sõber Johannes La Vernast tuleks talle viimaseid riitusi läbi viima. Johannes saabus jõululaupäeval ja toetas teda, kuni ta südaöö paiku suri.^[2]

Benedetti surnukeha maeti algselt kloostri kirikusse. Aastal 1433 avastati tema haud ja tema säilmed viidi Todi San Fortunato frantsiskaani kiriku krüpti.^[2]

Luule

Iacopone kirjutas vernakulaarkeeles umbes sada lauda’t.^[5] Lauda on Umbriast (Iacopone päritoluprovintsist) pärit luuletuse või laulu vorm, mis rääkis enamasti mingist sügavast religioossest kogemusest. Iacopone lauda 'd on väga kirglikud. Ta kirjutas nii moraalsetel, müstitsistlikel kui ka spiritualistidele omastel teemadel. Tema lauda'd on seotud Neitsi Maarja ülistamisega, kõigi maiste hüvede salgamise ja pattude kritiseerimise, Püha Fransiscuse vaesuse ideede ülistamisega jne.^[6] Need on kirjutatud tema emakeeles, umbria murdes, ja ja esindavad piirkonna rahvaluulet. Sajad käsikirjad kinnitavad tema luuletuste laialdast populaarsust paljudes kontekstides – kuigi talle omistatakse traditsiooniliselt ka paljusid anonüümseid luuletusi.

Mõned tema lauda 'd olid eriti kasutusel nn laudeside ja liputajate seas, kes laulsid neid linnades, teede ääres, oma vennaskondades ja püha dramaatiliste esitustena. Tagantjärele mõeldes võib laude kasutamist vaadelda kui Itaalia draama varast seemet, mis sai vilja hilisematel sajanditel.

Ladinakeelset poeemi Stabat Mater Dolorosa omistatakse üldiselt Iacoponele, kuigi on ka seisukohti, mis seda vaidlustavad. See on suurepärane näide frantsiskaani traditsiooni religioossest lüürikast. See lisati 1727. aastal Rooma missale ja breviaarile Pühima Neitsi Maarja Seitsme Kurbuse püha puhul, mida tähistati reedel enne suurt reedet. Pärast paavst Pius XII tehtud muudatusi lauldakse seda 15. septembril tähistataval Jumalaema kurbustepühal. Paljud heliloojad on selle muusikasse seadnud, sealhulgas Josquin des Prez, Giovanni Palestrina, Alessandro Scarlatti, Domenico Scarlatti, Giovanni Battista Pergolesi, Gioacchino Rossini, Toivo Kuula, Antonín Dvořák ja Ernő Dohnányi.

Austamine

Alates tema surmast pidasid tema järgijad Iacoponet pühakuks nii frantsisklaste ordu sees kui ka väljaspool.

Sajandite jooksul on tehtud mitmeid katseid, et katoliku kirik tema pühadust tunnustaks. 17. sajandil palusid nii linnavolikogu kui ka Todi toomkapiitel Püha Tooli seda teha. 19. sajandil kogus frantsisklaste minoriitide ordu pühakute põhjuste postulaator selle sammu jaoks dokumente.

Seni pole aga kirik seda pühendumust kunagi ametlikult heaks kiitnud. Selle üheks võimalikuks põhjuseks võib olla konflikt Benedetti ja paavst Bonifatius VIII vahel.^[2]

Pärand

Benedetti mõistis vankumatult hukka korruptsiooni, eriti oma satiiriliste itaaliakeelsete luuletuste kaudu. Iacopone ei loobunud oma seisukohast askeetliku vaesuse nõude kohta, uskudes, et peavoolukirik on korrumpeerunud ja selle vaimulikud ei olnud huvitatud vaeste heaolust. Iacopone eluaeg oli Itaalias nälja ja vaesuse aeg ning paljud müstikud ja jutlustajad nagu Gioacchino da Fiore ootasid maailma lõppu ja Kristuse tulekut. Samuti ütlesid nad, et kuningad ja vaimulikud olid liiga kiindunud materiaalsetesse hüvedesse ja olid liiga huvitatud oma isiklikest sõdadest, mitte riigi heaolust.

Iacopone jutlus köitis palju entusiaste ja Dante kiitis teda oma "Paradiisis".

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Louise Katainen, “Jacopone da Todi, Poet and Mystic: A Review of the History of the Criticism”, Mystics Quarterly, 22/1 (1996), lk 46–57.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 "Jacopone da Todi". Catholic Encyclopedia.
↑ Michael F. Cusato, "Who destroyed Assisi ? The Lament of Jacopone da Todi", Michael Robson ja Patrick Zutshi (toim.), The Franciscan Order in the Medieval English Province and Beyond (Amsterdam University Press, 2018).
↑ David Burr, The Spiritual Franciscans: From Protest to Persecution in the Century After Saint Francis, (University Park, USA: Penn State University Press, 2001), lk 105.
↑ Brian Richardson,, “The First Edition of Jacopone’s Laude (Florence, 1490) and the Development of Vernacular Philology, Italian Studies, 47/1 (1992), lk 26–40.
↑ Bert Roest, Franciscan Literature of Religious Instruction before the Council of Trent, (Leiden: Brill, 2004), lk 281.

[Katainen-1] 1,0 ^1,1 Louise Katainen, “Jacopone da Todi, Poet and Mystic: A Review of the History of the Criticism”, Mystics Quarterly, 22/1 (1996), lk 46–57.

[entüklopeedia-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 "Jacopone da Todi". Catholic Encyclopedia.

[3] Michael F. Cusato, "Who destroyed Assisi ? The Lament of Jacopone da Todi", Michael Robson ja Patrick Zutshi (toim.), The Franciscan Order in the Medieval English Province and Beyond (Amsterdam University Press, 2018).

[4] David Burr, The Spiritual Franciscans: From Protest to Persecution in the Century After Saint Francis, (University Park, USA: Penn State University Press, 2001), lk 105.

[5] Brian Richardson,, “The First Edition of Jacopone’s Laude (Florence, 1490) and the Development of Vernacular Philology, Italian Studies, 47/1 (1992), lk 26–40.

[6] Bert Roest, Franciscan Literature of Religious Instruction before the Council of Trent, (Leiden: Brill, 2004), lk 281.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]