Jaan Rebane

See artikkel on filosoofist; EELK vaimuliku (1901–1984) kohta vaata artiklit Jaan Rebane (vaimulik); Majaomanikkude Koja liikme kohta vaata artiklit Jaan Rebane (majaomanik)

Jaan Rebane (13. mai 1924 Pärnu – 10. november 1993 Tallinn) oli eesti filosoof, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1975).^[viide?]

Haridus

Ta õppis Pärnu 5. Algkoolis aastatel 1931–1935 ja Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis 1935–1941. Lõpetas eksternina Tallinna Täiskasvanute Keskkooli 1947 ja ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli Moskvas 1950. Oli Tartu Riikliku Ülikooli aspirant aastatel 1959–1962. Filosoofiakandidaat 1963; dotsent 1965; filosoofiadoktor 1972; professor 1973.

Töökäik

Evakueerus perekonnaga Tšeljabinski oblastisse 1941, töötas mitmes kolhoosis; mobiliseeriti 1942, oli Eesti Laskurkorpuse reamees, roodukirjutaja ja komandör. ELKNÜ KK instruktor, lektoritegrupi juhataja 1945–1947; EK(b)P KK propaganda ja agitatsiooni osakonna kirjanduse ja kunsti sektori juhataja 1951–1959; Partei Ajaloo Instituudi toimetaja-tõlk, vanemteadur 1955–1959;

Tartu Riikliku Ülikooli filosoofia kateedri assistent 1961, vanemõpetaja 1962, dotsent 1965, kateedrijuhataja 1971–1986, professor 1971–1986. Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi filosoofiasektori juhataja 1986–1988; Eesti TA Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi filosoofiaosakonna juhataja 1989–1993.

Töötas Tallinna Polütehnilise Instituudis 1952/53, 1973–1992: marksismi-leninismi aluste kateedri õppejõud (kohakaaslus) 1952/53; filosoofia kateedri professor (kohakaaslus) 1973–1990; sotsiaalteaduste kateedri professor (kohakaaslus) 1990–1992.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks filosoofia alal valiti 1975. aastal.^[viide?]

Teadustöö põhisuunad

Loogika, teadusmetodoloogia, sotsiaalse mälu metodoloogilise printsiibi alused, teaduskeel. Jaan Rebase filosoofiline hoiak marksismi fassaadi taga oli positivistlik ja tema mõtteviis oli orienteeritud teadusele. Loogikast kirjutades rõhutas ta formaalse loogika tähtsust. Jaan Rebane populariseeris marksistlikku filosoofiat muuhulgas 1970. aastatel koos Eero Loone ja Andrus Porgiga raadio filosoofiasaadetes. Jaan Rebase juhendamisel on kandidaadiväitekirja kaitsnud Mart Raukas. Tuntava panuse andis Rebane ka eesti tunnetusteooriat käsitleva filosoofia-aimekirjanduse arengusse.

Teaduskorralduslik tegevus

NSV Liidu Filosoofiaühingu Eesti osakonna juhataja asetäitja; Nõukogude Sotsioloogiaassotsiatsiooni Balti osakonna büroo liige; TRÜ ühiskonnateaduste nõukogu esimees; kirjastuse Eesti Raamat ühiskondliku nõukogu liige; tõlkis, toimetas ja retsenseeris üle 500 autoripoogna peamiselt filosoofia-, psühholoogia- ja sotsiaalteaduste alast kirjandust; tegeles eestikeelse filosoofiaterminoloogia arendamisega. Osales Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio saatesarjades, näiteks “Teadlase tribüün”, “Inimene ja ühiskond”, “Lihtne ja keeruline”, “Teooria ja kaasaeg” jt 1966–1984.

Tunnustus

1975 – Eesti NSV TA akadeemik (filosoofia)
Isamaasõja II järgu orden
1982 Rahvaste Sõpruse orden
8 medalit
1980, 1987 – Eesti NSV riiklik preemia

Teosed

"Mis on dialektiline loogika". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.
"Tunnetuse ühiskondlikust iseloomust". Tallinn: Eesti Raamat, 1967.
"Tunnetusteooria põhiprobleemid". Tallinn: Eesti Raamat, 1986.
"Rahvusprotsesside ja rahvussuhete arengu probleeme. 3. teema, Rahvusprotsesside põhijooned Nõukogude Eestis: parteiharidussüsteemi õppekursus". Tallinn 1989.

Tõlked

Marten Sidorov. Kuidas tekkis inimmõtlemine, Tallinn 1967.
Koos Lembit Valdiga. Filosoofia ajaloo lühiülevaade, Tallinn 1974.

Käsikirja jäi Alfred Ayeri raamatu "Language, Truth and Logic" tõlge.

Isiklikku

Jaan Rebase nooremad vennad olid Karl Rebane, Toomas Rebane ja Jüri Rebane. Tema õde oli proviisor Miina Rebane. Kui raadioajakirjanik Ene Hion küsis õelt, kes tema vendadest on kõige targem, vastas Miina: "Sellele küsimusele minul vastust ei ole, kuid kui küsitaks seda, kes vendadest oskab kõige paremini naela seina lüüa, vastus oleks: Jaan."

Jaan Rebase tütar Helju Rebane (sündinud 1948) on kirjanik.

Jaan armastas malet mängida. Ta oli koolipõlves Eesti noortemeister. ("Male Eestis")

Kirjandus

ENE 1974, 6;
EE 1995, 8;
EE 2000, 14;
Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982. 3. köide, 1918–1982. Trt, 1982, lk 233, 338, 241, 242.