Iraagi okupatsioon (2003–2004)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2020) |
Iraagi okupatsioon järgnes Saddam Husseini režiimi kokkuvarisemisele, mille põhjustas 2003. aasta sissetung Iraaki.
Okupatsiooni juhtisid Ameerika Ühendriikide valitsus ja sõjavägi. Neid toetasid rahvusvahelised väed Suurbritanniast, Itaaliast, Poolast, Jaapanist ja teistest liitlasriikidest, sealhulgas Eestist. USA sõjaväelased ja tsiviilametnikud ning mõned Briti ametnikud alustasid Iraagi infrastruktuuri tagamist ja riigiasutuste ümberkujundamist.
Okupatsiooni keskvõim anti Taastamise ja Humanitaarabi Büroole (Office for Reconstruction and Humanitarian Assistance, ORHA). Aprillist maini 2003 juhtis ORHA-d kindral Jay Garner. Hiljem asendati ta USA tsiviilhaldur L. Paul Bremeriga ning organ nimetati ümber Koalitsiooni Ajutiseks Võimuks (Coalition Provisional Authority, CPA). CPA nimetas ametisse Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu (Interim Governing Council, IGC), kuhu püüti okupatsiooni haldamisel osalemiseks kaasata esinduslik valim Iraagi juhte.
Bremer teatas hiljem, et 30. juuniks 2004 antakse võim üle Iraagi valitsusele. Reaalselt toimus võimu üleminek Iraagi vahevalitsusele juba sama aasta 28. juunil, mis tähistab valdava osa hinnangute kohaselt Ameerika Ühendriikide sõjalise okupatsiooni lõppu Iraagis.
Osalevad riigid
[muuda | muuda lähteteksti]Lähemalt artiklis Rahvusvahelised väed Iraagis
Üle 80% Iraaki okupeerivatest vägedest pärast president George W. Bushi poolt väljakuulutatud suurema sõjategevuse lõppu olid USA väed. Kõik väed olid USA ülemjuhatuse all. Suuruselt järgmine oli Suurbritannia väekontingent. Umbes sama suur oli hispaania keelt kõnelevate maade vägede kontingent Hispaania juhtimisel. See kontingent lahkus 2004. aasta kevadel.
Pikemalt artiklis Eesti sõjaväelased Iraagis
Probleemid seaduslikkuse ja korraga
[muuda | muuda lähteteksti]Okupatsiooni algetapil olid eriti levinud probleemid seaduslikkuse ja korraga, sealhulgas ränk rüüstamine, sealhulgas Iraagi Rahvusmuuseumis js tuumaobjektidel. See tulenes Saddami režiimi kokkuvarisemisest ja tavapärase julgeoleku-infrastruktuuri suuremastaabilisest äralangemisest. Okupeerivad väed pidid tegema suurema osa vajalikust politseitööst.
Okupatsioon USA juhtimisel
[muuda | muuda lähteteksti]Enne sissetungi lubas USA kiiret üleminekut demokraatlikule valitsemisele. Esialgne kava nägi ette Iraagi konstitutsiooni koostamist ning iraaklaste aktiivset osalemist uue valitsuse võimule toomises ja riigi ajutisel valitsemisel. USA ametnike avaldused rõhutasid, et tegemist ei ole okupatsiooni, vaid vabastamisega. Sissetungieelsest ajast kuni mai keskpaigani 2003 rõhutasid USA ametnikud, et iraaklaste juhitav valitsus tuuakse võimule niipea kui võimalik. Võimu kiire üleminek iraaklastele osutus võimatuks, sest iraaklaste vastupanu säilis ja relvastatud võitlus jätkus.
Novembris 2003 kuulutas Paul Bremer välja plaani anda 30. juuniks 2004 võim üle Iraagi Valitsusnõukogule, eeldades, et siis koostatakse konstitutsioon. USA kinnitas oma plaani sõlmida Iraagi uue valitsusega julgeolekuleping ning säilitada oma sõjaline võim kuni uue Iraagi armee loomiseni. George W. Bushi administratsioon jäi sellele kuupäevale truuks.
Koalitsiooni Ajutine Võim, mida juhtis USA, jagas Iraagi halduslikel eesmärkidel kolmeks julgeolekutsooniks: põhjatsooniks Mosuli ja Kirkūki piirkonnas, kesktsooniks Bagdadi ja Tikrīti piirkonnas ning lõunatsooniks Al-Başrah' ja An-Nāşirīyah' piirkonnas. Põhja- ja kesktsooni garnisoni moodustasid USA väed, lõunatsooni garnisoni aga Poola väed (An-Nāşirīyah' lähedal) ja Briti väed (Al-Başrah' lähedal (vaata BBC ingliskeelset kaarti.
Okupatsiooni alguskuudel ei olnud rüüstamise ja vandalismi tõttu võimalik taastada varustamist vee ja elektriga ning kanalisatsiooni. Kevadeks 2004 olid need teenused enamalt jaolt taastatud sõjaeelsel tasemel. Jätkuvad tööd piisava kanalisatsiooni tagamiseks. Probleemiks jääb elektri tarnimise ebaühtlus: põhja- ja lõunakubernerkondade linnad saavad elektrit 24 tundi ööpäevas, kuna aga Bagdadi piirkonnas on jätkuvalt elektrikatkestusi. Et paljudel iraaklastel on palju kodumasinaid, siis 2004. aasta suvi paneb elektrivõrgu proovile.
Inimõiguste olukorda Saddami-järgses Iraagis on kritiseeritud. Mitmed USA ohvitserid on uurimise all vangide väärkohtlemise pärast Abu Ghraibi vanglas. Mõned on juba koha kaotanud. On teatatud ka iraaklaste väärkohtlemisest Briti sõdurite poolt, kuigi üks süüdistuste ja fotode komplekt paljude seast osutus hiljem võltsituks.
Endistel Ba'athi partei liikmetel ja ohvitseridel, kellel ei ole kuritegelikku ega inimõiguste rikkumisega seotid minevikku, on lubatud riigiametitesse naasta.
Taastamistöö
[muuda | muuda lähteteksti]Taastamistöödeks sõlmiti lepingud erafirmadega. Alguses ei antud lepinguid nende riikide firmadele, mis olid sõja vastu, kuid protestide tõttu see otsus tühistati. On vaieldud, kas mõningaid firmasid (näiteks Halliburtonit) on eelistatud sellepärast, et neil olid sidemed George W. Bushi administratsiooni kõrgete ametnikega. See kahtlus oli kõne all juba ülemaailmsete Iraagi sõja vastaste meeleavalduste ajal.
Okupatsiooni lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Okupatsiooni ametlikuks lõpuks loetakse 28. juunit 2004, mil Koalitsiooni Ajutine Võim ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu andsid oma volitused üle Iraagi vahevalitsusele ning hakkas kehtima Iraagi ajutine põhiseadus. Võimu täielik üleminek suveräänsetele ja demokraatlikult valitud riiklikele institutsioonidele toimus järk-järgult, kulmineerudes 30. jaanuaril ja 15. detsembril 2005 toimunud Iraagi Rahvuskogu valimistega. Iraagi uus alaline põhiseadus kehtib alates 15. oktoobrist 2005.
Koalitsioonivägede õiguslik staatus
[muuda | muuda lähteteksti]Mitmete analüütikute ja (eelkõige vasakpoolsete) poliitikute hinnangul ei saa Iraagi okupatsiooni koalitsioonivägede poolt lugeda lõppenuks, kuna ka peale 28. juunit 2004 viibib Iraagis enam kui 130 000 võõrsõdurit. Neil on endiselt oluline mõjuvõim ja koos Iraagi armeega sooritavad nad sõjaväelisi operatsioone vastupanuliikumise mahasurumiseks.
Haagi konventsiooni artikli 42 kohaselt "loetakse territooriumi okupeerituks kui see on tegelikult allutatud vaenuliku sõjaväe võimule". Portaali International Humanitarian Law Research Initiative uuringu kohaselt "osutab ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse 1546 sõnastus, et hoolimata sellest, kuidas olukorda iseloomustatakse, kehtib selle kohta rahvusvaheline humanitaarõigus /.../ Võib esineda situatsioone ... kus varasem okupant säilitab riigis vastavalt kokkuleppele seadusliku valitsusega oma sõjalise kohaloleku julgeoleku tagamiseks (näiteks USA sõjaline kohalolek Jaapanis ja Saksamaal). Sellise lepingu seaduslikkus ja sellele allakirjutanud riigivõimude legitiimsus kuuluvad rahvusvaheliselt tunnustamisele, kusjuures rahvusvahelise kogukonna liikmed taaskehtestavad selle riigi valitsusega diplomaatilised ja poliitilised suhted. Selles kontekstis on kõikide asjasse kaasatud osapoolte huvides säilitada okupatsioonirežiimi püsimine seni, kuni on loodud tingimused stabiilsuseks ja rahuks, mis võimaldab seadusliku valitsuse taaskehtestamise. Okupatsioonijärgset sõjalist kohalolekut saab tõlgendada ainult elujõulise, stabiilse ja rahuliku olukorra kontekstis."
ÜRO Julgeolekunõukogu 8. juuni 2004 otsuses nr 1546 anti mõista, et Koalitsiooni Ajutise Võimu üleminekuga Iraagi vahevalitsusele on otsene sõjaline okupatsioon lõppenud. Tegelikult on seda dokumenti võimalik mõista mitmeti, kuna seal on vaid öeldud, et ÜRO ootab okupatsiooni lõppu ning vastutuse ja võimu täielikku ülevõtmist suveräänse ja sõltumatu Iraagi valitsuse poolt. Kas selline valitsus on Iraagis tänapäeval ametis ja kui on, siis mis ajast, on vaieldav küsimus.
Veenvaimaks tunnistuseks okupatsiooni lõpust on siiski rahvusvahelise kogukonna tunnustus Iraagi vahevalitsuse legitiimsusest, mis väljendus diplomaatiliste suhete taaskehtestamises Iraagi ja ÜRO ning Iraagi ja muude riikide vahel.
Ameerika Ühendriikide suursaadik Iraagis John Negroponte on andnud situatsioonile 2005. aasta alguses järgmise hinnangu: "Kui see (koalitsioonivägede lahkumine) on Iraagi valitsuse soov, siis me täidame seda. Kuid ei, meie poole ei ole selles küsimuses pöördutud, kuigi loomulikult oleme me alati valmis astuma läbirääkimistesse tulevase valitsusega igas küsimuses, mis puudutab meie siinviibimist".
Järgnenud hübriidsõda Iraagis
[muuda | muuda lähteteksti]2006. aastal algas Iraagis usulahkudevaheline kodusõda. Algas sunniitide mäss uue Sadami-järgse korra vastu Iraagis. Ka šiia äärmuslased hakkasid mässama kehtiva võimu vastu. Algas ka kogukondadevaheline konflikt kurdide, araablaste (beduiinidest karjakasvatajad), türkmeenide ja muude rahvusrühmade vahel. Terroristid (AQI) püüdsid eelnimetatud vastuolusid ära kasutada.
2007. aasta 15. juunil algasid Bagdadis ja ümbrus kubernerkondades diviisisuuruste jõudude operatsioonid "Nooleots". Eesmärgiks oli üheaegselt puhastada mitu mässajate peidupaika ja jääda kohale, kuni on tagatud turvalisus.
2007 hakkasid Iraagi hõimud Al-Qaidale vastu (terroristid tahtsid nende naistega abielluda, aga võõrastele naisi ei anta).