Interluudium (teater)

Ühe 1565. aastal Londonis trükitud interlude'i "Nice wanton" tekst. Ingliskeelne moraliseeriva sisuga lugu kõneleb lastekasvatuse raskustest, võttes motoks Vana testamendi õpetussõnadest "kes vitsa ei tarvita, see vihkab oma poega"

Interluudium (ladina keelest interludium, sõnadest inter 'vahel' ja ludus 'mäng') on lühike janditaoline koomiline näidend, mida mängisid kutselised meelelahutajad vahepalana keskaja draama, st müsteeriumide ja kannatusmängude stseenide vahel keskaja teatris. Oluline oli, et need näidendid olid täiesti iseseisvad lood ja neil polnud sisult mingit kokkupuudet selle lavastusega, mille vahepaladena interluudiume mängiti.

15. ja 16. sajandi kontekstis kasutati sõna ka muude rahvakeelsete lühikeste lavastuste ja stseenide kohta.

Ajalugu

Taust

Religioosse sisuga näidendite, mida mängiti kirikupühadega seoses kogu Euroopas, mahu kasvamisel väljus nende mängimine kirikuseinte vahelt. Kasvas ka ajaline kestus, näidendid koondati pikkadesse tsüklitesse, mida mängiti mitmel järjestikusel päeval. Ühtlasi hakati arvatavasti kaasama nende ettekandmisse žonglööre ja menestrele, toonaseid kutselisi muusikuid, kes esitasid koomilisi tegelasi ning etendasid naljakaid ja muusikalis-tantsulisi vahepalasid, milles rahvalik farsitraditsioon segunes võimalike antiikkomöödia mõjudega. Sellistest vahepaladest oletatakse pärinevat rahvakeelne teater ning nendest aadlike ning rikaste inimeste poolt ülalpeetavatest kutseliste meelelahutajate truppidest võrsusid esimesed kutselised näitlejad. Inglismaal oli kehtiv seadus, mis käskis karistada "farsside mängijaid, menestrele ja teisi meelelahutajaid", kes tegutsesid ilma mõne mõjuka isiku patronaažita.

Areng

Inglismaal kujunes interlude 16. sajandil omaette žanriks, mille tuntumad autorid olid John Rastell (1475–1536), John Heywood (1497?–1575?) ja John Redford (1500?–1547). Neis tükkides tuli sageli ette ka moraliseerivat sisu ja mõned autorid on vaadelnud interlude'i ja morality play'd isegi sünonüümsetena, toetudes asjaolule, et sõna interlude esineb sageli moraliteede pealkirjades, nt "Interlude of Youth".

Sisu

Termin hõlmab laia etenduskunstide spektrit, lihtsatest farssidest, mida etendati väikestel lavadel linnaväljakutel, kuni dramaatiliste jutustavate lugudeni, mida mängiti pidustustel ja bankettidel aadlilossides. Igal juhul oli mängitav alati ilmaliku sisuga ja keskendus rohkem intrigeerivale süžeele kui moraalile. Interluudiumiga on palju ühist vastlamängudel (Fastnachtsspiele) Saksamaal ja kluchtspel'idel (klucht 'nali', 'kentsakus') Madalmaades, samuti Prantsusmaal mängitud sotiidel (prantsuse keelest sot 'narr') ja üliõpilasfarssidel. Lood käsitlesid tavaliselt lollide või hoopis kavalate talupoegade veiderdusi, isanda ja teenri või abikaasade omavahelisi nääklemisi ja altvedamisi. Erandina eriti Inglismaal oli siiski ka interluudiume, mis olid pigem moraliteed kui farsid. Võrreldes 15.-16. sajandi saksa farsiga, mida esitasid Meistersinger'id, iseloomustab Inglismaa ja Prantsusmaa interluudiume suurem ühiskondliku elu peegeldus ja terav satiir.

Vaata ka

• Intermède
• Intermedio
• Intermetso