Mine sisu juurde

Inkaliilia

Allikas: Vikipeedia
Alströmeeria

Inkaliilia ehk alströmeeria (Alstroemeria) on liilialaadsete seltsi inkaliilialiste sugukonda kuuluv taimede perekond. Kõik inkaliilia liigid esinevad looduslikult Lõuna-Ameerikas, kuid võõrliigina kasvab neid mitmel pool mujal maailmas, sh Mehhikos, Austraalias, Uus-Meremaal ja Kanaari saartel. Perekonda kuulub 40–65 liiki.[1]

Looduslikult on inkaliiliad levinud Lõuna-Ameerikas, sageli just mägedes. Nad on tuntud oma pikalt õitsvate kirjude õite poolest, aga ka jõuliste hästi levivate juurte poolest. Taimede lehed on rohelised, piklikud, veidi keerdus. Varred on pikad, nende krooniks on paljude õitega kuuekroonlehelised liilia õit meenutavad õisikud, esindatud on paljud erinevad toonid. Hästi kasvamiseks vajavad inkaliiliad päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, mõõdukalt viljakat, vett hästi läbilaskvat mulda. Talveks kasvukohale jättes tuleks inkaliililiaid kindlasti multšida.

Paljundada saab inkaliiliaid kevadel jagades ja seemnetega. Eesti oludes ei pruugi inkaliiliad kasvukohal talvituda. Paremini peavad nad vastu Lääne-Eestis ja saartel. Inkaliiliate kasvatamist võib võrrelda madalakasvuliste potidaaliate kasvatamisega. Talveks tuleb taimepotid viia pimedasse ja jahedasse siseruumi, kus poleks külmumisohtu. Inkaliiliad sobivad hästi vaasililleks, säilides vaasis kaks kuni kolm nädalat.[2]

Kasvatamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Istutamine: rikkalikus, viljakas, kuivendamata mullas, mis on neutraalne või kergelt happeline. Ideaalne positsioon täispäikeses, kuigi nad taluvad osalist varju.

Järelhooldus: multšida koorega kuni 20 cm sügavusele, et kaitsta külma eest kahe esimese talve jooksul pärast istutamist. Pärast seda peaksid juured olema maapinnas piisavalt sügavad, et talv üle elada. Vajadusel tuleks toetada hernekeppidega.

Kastmine: taimed on põuakindlad, kuid kuivadel perioodidel kastmine soodustab edasist õitsemist.

Paljundamine: paljundatakse jagades. Juured on haprad ja neid tuleb ettevaatlikult üles tõsta, jagada ettevaatlikult ja kohe ümber istutada. Kõige parem on seda teha aprillis.

Seeme: seemet sobib külvata kõige sügisel. Kaunad saab taimedelt koguda pruuniks muutudes ja hoida suletud paberkotis kuni plahvatamiseni, seejärel kohe külvata. Külvata turbavabasse seemnekomposti 8 cm sügavusele ja katta seemned õhukese vermikuliidikihiga. Niiskuse säilitamiseks katta potid klambri või kilekottiga. Panna kolme nädala jooksul kaitse alla 20 ºC juures. Seejärel asetas kolmeks nädalaks külma kasvuhoonesse temperatuuril 5 ºC. Pärast seda liigutaDA temperatuuril 20 ºC tagasi kaitse alla. Idandamine võib olla ebakorrektne. Inkaliilia õitsemist võib taime seemnest kasvatades oodata kahe kuni kolme aasta pärast.

Probleemid: inkaliilia võib kannatada mitmesuguste juurtüve ja võramädanike tõttu.[3]

1752. aastal otsustas rootsi päritolu perekond saata oma 16-aastase poja Clasi (Claus von Alstroemer) Hispaaniasse lammaste ristamist õppima. Poja iseloomujooned olid tugevad ja perekonna traditsioonid niivõrd kauged loomakasvatusest, et Clas loobus üpris ruttu lammastest ja hakkas taimi koguma. Tema isa John Alstroemer oli botaanik ja sai kodumaal laialt tuntuks, sest tegeles kartuli introduktsiooniga Inglismaalt Rootsi. 1753. aastal saatis Clas oma koduõpetajale ja vanale sõbrale metsiku taime seemned, mille tõi Hispaaniasse Lõuna-Ameerikast saabunud laev. See sõber oli Carl Linnè. Viimane oli selleks ajaks juba jõudnud avaldada oma "Systema naturae", õppida tundma Lapimaa loodust ja asutanud Hartkampis botaanikaaia , mis kuulus kohalikule rikkale, Ida-India kompanii valitsejale Cliffortile, saanud kuningliku botaaniku tiitli, jõudnud viia hiilgavasse seisundisse Uppsala botaanikaaia ja anda välja "Philosophia botanica". Teadlane närveeris oma uue liigi pärast nii väga, et hoidis külma ilmaga kasti seemikutega oma magamistoas. Mõne aja möödudes, kui taimel puhkesid roosad õied, kirjeldas C. Linnè taime ja nimetas selle oma noore sõbra auks alströmeeriaks. Nii ilmuski Euroopa taimekasvatuse ja botaanika nomenklatuuri uus eksootiline Lõuna-Ameerika taim Alstroemeria pelegrina. Clas Alstroemer oli selleks ajaks saanud juba ise suurepäraseks loodusuurijaks, hiljem sai ta oma teenete eest ka paruni tiitli.

Alstroemeria pelegrina introduktsioon 18. sajandil oli tänapäeva inkaliilia ajaloo algus. Järgneva pooleteise sajandi jooksul käis Lõuna-Ameerikas palju seemnetejahtijaid. Kahjuks ei tulnud kõik sealt kaugelt kontinendilt tagasi nii, et muude eksootiliste ja erinevate liikide hulgas oleksid olnud selle liigi viljad. Algul hoiti Euroopas inkaliiliat mõningate botaanikaaedade kogudes. Vaid väga väikestes kogustes kasutati teda ka lõikelillena. Seejuures on ta Läänes edukalt lülitunud konkurentsivõitlusse nelgi ja krüsanteemiga.

Selektsionääridel J. Goemansil ja M. Van Staaverenil õnnestus täiel määral realiseerida selle eksootilise taime geneetiline võimekus. Teineteisest sõltumatult alustasid kaks noort auahnet lillekasvatajat inkaliilia selektsiooni, ristates Alstroemeria aurea teiste liikidega. Kuidas see neil õnnestus, on jäänud tänapäevani ärisaladuseks. Tulemus ületas kõik ootused. Kõigest mõne aasta pärast, 1961. aastal, sai Goemansi esimene seemik, mis nimetati oma õrna ja võluva värvuse tõttu "Baleriniks", Kuninglikult Aiandusühingult näitusel esimese preemia Award of Merit. Samal ajal said aga Hollandis üleüldise tunnustuse van Staavereni esimesed seemikud, väga elegantsed "Beauty" ja "Regina". Tänu sellele sai inkaliilia laialdaselt populaarseks oma ebatavalise värvuse, suurte õite, pikkade ja tugevate õievarte, väga pika õitsemisperioodi ja hea säilivuse poolest. Paljude teiste väärtuste seas oli hübriididel metsikute liikidega võrreldes ka vastupidavus külmadele, pidades vastu kuni –10 ºC pakast.

Aeg nõudis uusi, huvitavamaid ja dekoratiivsemaid sorte. Aretusse oli võimalik kaasata vaid looduslikke liike ja väga vanu inkaliilia hübriide, mis introdutseeriti juba umbes 50 aastat tagasi. Kuigi nende seas oli sort väga ilusa valge õievärvusega, siis seemnest kasvatamisel muutus nende värv samaks nagu looduslikul liigil (roosast oranžini) ja õitsemisperiood oli lühike (ainult 4–6 nädalat). Uusi sorte, mis olid saadud esimeste inglise ja hollandi sortide põhjal, kaitses aga autoriõigus. Peale selle ei andnud need seemet – nende eripära oli steriilsus, neid paljundati ainult vegetatiivselt kas põõsa jagamisega või siis koekultuuri meetodil in vitro laboratooriumis.

Lõpuks ületati järk-järgult kõik takistused. Töösse lülitusid mitmete maade selektsionäärid. Igal aastal hakkasid näitustel ja laatadel ilmuma uued inkaliilia sordid. Saadi polüploidsed, väga efektse õievärvusega, suureõielised inkaliilia vormid, mis on võimelised säilitama oma dekoratiivsust lõikeõiena üle 30 päeva. 1980. aastate alguses võisid lillekasvatajad kasvatada juba umbes 50 sorti.

Peruu liiliad ehk inkaliiliad, nagu eurooplased algul neid imelisi taimi nimetasid, said populaarseimaks lõikelilleks kogu maailmas. Inglismaa ja Hollandi järel said suuremateks lilletootjateks Colombia, Keenia ja Jaapan. Nendele astub kanna peale Soome, kus kasvatatakse palju ilusaid väga suurte õitega eri varjundites sorte.[4]

Aedhübriid

[muuda | muuda lähteteksti]

Inkaliiliad hübridiseeruvad hästi ja viimastel aastatel[viide?] on kasvanud nende sordiaretus üle maailma kasvanud.[viide?] Ennekõike kasvatatakse inkaliiliaid lõkelilledeks, kuid väga edukalt saab neid kasvatada ka potitaimedena või istutatuna peenrasse.

  • "Inca Avanti" – 45 cm kõrge, kompaktse kasvukujuga, sobib kasvatamiseks potitaimena. Õied lõheroosad kuni roosad, mida kaunistavad kollane lisavärv ja tumepruunid triibud
  • "Inca Coral" – 45 cm kõrge, õied roosad kollase lisavärvi ja tumepruunide triipudega
  • "Inca Devotion" – 50 cm kõrge, õied õrnroosad kollase lisavärvi ja väheste pruunide täppidega
  • "Inca Exotica" – 65 cm kõrge, õied oranži-kollasekirjud, pruunide triipudega
  • "Inca Glow" – 50–80 cm kõrge, õied tumeroosad kollase lisavärvi ja pruunide triipudega
  • "Inca Ice" – 65 cm kõrge, õied beežikad, vähese rohelisega ja pruunide triipudega
  • "Inca Lake" – 40 cm kõrge, õied lavendlilillad beežikas-kollase lisavärvi ja pruunide triipudega
  • "Inca Pulse" – 30 cm kõrge, õied punase-kollasekirjud
  • "Inca Smile" – 30 cm kõrge, ühed Inca-sarja kirjumad õied, valged kroonlehed on toonitatud kahvaturoosaga, teised kollasega, mida omakorda kõhutavad karmiinpunased triibud
  • "Inca Tropic" – 45 cm kõrge, õied lõheroosad kollase lisavärvi ja pruunikate triipudega
  • "Inca Yuko" – 50 cm kõrge, õied purpurroosad. Little Miss Seria sordid on madalad, 15–30 cm kõrged, tugevate vartega, suurte õitega ja pika õitsemisajaga
  • "Little Miss Olivia" – helekreemika põhivärvusega, kollase lisavärvi ja punakaspruunide triipudega
  • "Little Miss Roselind" – sügavroosade õite ja kollase tsentriga
  • "Little Miss Sophie" – kreemika põhivärvuse ja üle kroonlehe ulatuvate roosade tugevate triipudega
  • "Little Miss Tara" – tumeroosade-punaste kroonlehtedega, mida kaunistab kollane tsenter ja tumedad triibud[2]

Huvitavaid fakte

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Inkaliiliad õitsevad hiliskevadel või suve alguses.
  • Inkaliiliad on oranžid, roosad, roositooni, lillad, punased, kollased, valged või lõhevärvi.
  • Perekond Alstroemeria koosneb umbes 50 liigist.
  • Enamikku tänapäevaseid hübriidseid inkaliilia taimi paljundatakse laboris.
  • On välja töötatud palju hübriide ja umbes 190 inkaliilia kultivari, millel on erinev märgistus ja värv, alates valgest, kuldkollasest ja oranžist kuni aprikoosi, roosa, punase, lilla ja lavendlini.
  • Inkaliiliad on lõhnatud.
  • Kõikidel inkaliilia sortidel pole triibulisi kroonlehti.
  • Liigse kuumuse käes lõpetavad inkaliiliad õitsemise.[5]
  1. "Inkaliilia iseloomustus https://raamaturott.fandom.com/et/wiki/Inkaliilia". Fandom Pvt. Vaadatud 10.05.2020. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  2. 2,0 2,1 "Inkaliilia https://www.aiasober.ee/toode/inkaliilia/". aiasober Pvt. Vaadatud 11.05.2020. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)[alaline kõdulink]
  3. "How to grow alstroemerias https://www.rhs.org.uk/plants/popular/alstroemeria/growing-guide". rhs.org Pvt. Vaadatud 11.05.2020. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  4. "Alstroemeeria ajalugu https://seemnemaailm.ee/et/index.php?route=blog/blog&blog_id=149". Seemnemaailm Pvt. Vaadatud 11.05.2020. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)
  5. "Alstroemeria https://www.theflowerexpert.com/content/mostpopularflowers/morepopularflowers/alstroemeria". The Popular Flowers Pvt. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.08.2019. Vaadatud 11.05.2020. {{netiviide}}: välislink kohas |Pealkiri= (juhend)