Industrioosne revolutsioon

Industrioosne revolutsioon (ing. industrious revolution: töö/töökuse revolutsioon) on ligikaudu 1600–1800 kestnud periood varauusaegses Euroopas, kui majapidamiste produktiivsus ja tarbijate nõudlus suurenes vaatamata sellele, et puudusid hilisemale industriaalse revolutsioonile omased suured tehnoloogilised uuendused.

Termini võttis esimesena kasutusele jaapani ajaloolane Akira Hayami (1976), et kirjeldada Tokugawa aegse (1603–1868) Jaapani majanduslikke muutusi, vastandades neid Euroopa tehnilistel uuendustel põhinevale industriaalsele revolutsioonile. Tema käsitluses oli töörevolutsioon tootmisrevolutsioon, mis toimus Jaapanis maapiirkondades Edo perioodil alates 17. sajandi lõpust. Tegemist oli kapitalisäästliku ja töömahuka tootmisrevolutsiooniga, mille käigus vähendati tööloomade arvu, piirati nende kasvatamisele pühendatud tööjõudu ja võeti üle nende raske töö. Selle eelduseks olid niisutustehnoloogias ja väetamises toimunud arengud, mis tõid juurde haritavat pinda ja muutsid soodsamaks põllumaa käsitsi töötlemise.

Põhjapoolsemas Euroopas ilmnes töörevolutsioon esmalt uues protestantlikus töömoraalis (M. Weber) ja reformatsiooni poolt kalendrist umbes 57 päeval peetavate kirikupühade ärakaotamises. Kui varem oli tööaasta kestnud 250–260 päeva, siis pärast reformatsiooni oli see kuni 307 päeva. „Jumal lüpsab lehma lüpsjapiiga kaudu,“ ütles Luther.