Ilmar Tõnisson

See artikkel räägib eesti poliitikategelasest; poliitilise politsei sekretärist vaata Ilmar Tõnissoo; dirigent Ilmar Tõnissonist vaata Ilmar Tõnisson (muusik)

---

Ilmar Hans Tõnisson (6. jaanuar 1911 Tartu – 10. oktoober 1939 Tartu) oli Eesti poliitik. Ta oli Jaan Tõnissoni poeg.

Ta lõpetas aastal 1928 Jakob Westholmi Gümnaasiumi. Aastal 1935 lõpetas ta cum laude Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna.

Tõnissoni peeti 1930. aastate Eesti üheks lootustandvamaks nooreks poliitikuks, kes võttis peamiselt sõna rahvus- ja välispoliitilistes küsimustes. Tema vaated sarnanesid tugevalt isa omadega, ent ta oli neid ka edasi arendanud.

Sisepoliitiline tegevus

Fašistlike vaadetega vapside ajaleht Võitlus suhtus noorde Tõnissoni ja tema vaadetesse halvasti, nagu seisis 31. oktoobril 1933 igasuguse faktikontrollita kirjutatud artiklis:

„Kaitseseisukorra maksmapanek ei tähendanud rohkem ega vähem kui Jaan Tõnissoni katset isiklikku-perekondlikku diktatuuri maksma panna. ...

Tegelikult on asi aga nii, et noor Ilmar Tõnisson juba paar aastat tagasi, enne kui ta oli saanud keskerakonna peasekretäriks, käis ringi diktatuuri maksmapaneku plaanidega.

Ta joonistas sellekohaseid skeeme paberile ja katsus mitmete isikute juures kontakti otsida.

Seesama noormees, kes avalikel koosolekuil ja ajakirjanduses suu täis võttis "demokraatiast" ja "demokraatia kaitsest" sosistas omavahel heameelega, et ega tema isiklikult ei olegi ju sugugi demokraat, et "massi" tuleb hoopis teisiti valitseda."“

– Ajaleht Võitlus, 31.10.1933

Välispoliitilised vaated

Välispoliitikas pidas Tõnisson parimaks kursiks (1930. aastate Euroopa tingimustes) hoida võimalikult kaua neutraalsust ja püüda Balti liidu asemel liituda Põhjamaadega (nagu Soome oli 1935. aastal teinud).

Nimeliste liitlaste Läti ja Leeduga (Eesti-Läti-Leedu koostöö leping 12. septembrist 1934) oli vastastikune antipaatia.

Läti ja Leedu olevat niikuinii oma geopoliitilise asendi tõttu ohustatud, Nõukogude Liidu strateegilised peasuunad olid Eestist lõuna poolt mööda sihitud. Ka Lätil ja Leedul ei oleks Balti liidust kasu, sest Eesti ei saaks niikuinii sõjalist abi anda. Eesti tuleks "tulemüüriga" Lätist eraldada.

Kommunismi agressiivsus olevat kadunud ja Nõukogude Liit olevat muutunud endaga rahulduvaks suurriigiks, kes jutlustab riikide ja rahvaste rahu, väike annus Moskva radikaalsuse hapet oleks vastukaaluks Kesk-Euroopast tulevatele reaktsioonilistele lehelistele.

"Allakirjutanu isiklik arvamus on, et meie tunduvalt vähendaksime oma ida poolt tulevat hädaohtu seega, kui meie loome tugevaid seoseid põhjariikidega, ja teiselt poolt omi suhteid Venemaa endaga arendame teadlikult selles suunas, et meie mite ei huvita neid majanduslikult endi saadustest ja maapõuevaradest, küll aga aitame lojaalselt ja heatahtlikult kaasa nende suurele avastamistööle põhjas ja idas. Nagu meie inimesed enne Maailmasõda tegevalt ja edukalt töötasid venelastega kaasa Siberis ja Kaukasuses, nii oleks selline kollaboratsioon tulevikus veelgi pooldatavam meie rahvuslikult seisukohalt."

Eesti ei saaks kunagi nõustuda Poola kannupoisiks hakkamisega.

Eestil on võimalik saavutada neutraalne seisukoht Nõukogude Liidu, Saksamaa ja Poola vahel, Lätil ja Leedul mitte.

Eesti ja Läti "saatuseühtsus" tulenevat ainult rüütelkondadest, Landeswehri sõda olnud võitlus "Baltikumi" vastu..

Enne lepingu sõlmimist Läti ja Leeduga olevat Eestit võetud põhjariigina, ainult Konstantin Pätsi valitsus oma rumaluses ei saanud sellest aru.

Koostööd Põhjamaadega ei takistavat miski. Rootsil olevat kindlasti vaja liitlast, kes teda kaitseks Saksamaa eest.

Põhjamaade struktuur vajakski täiendust: Eesti liitumine tasakaalustaks Soome vähemuslikku seisukorda kolme skandinaavia germaani riigi vastu, ka Rootsi oleks rõõmuga Eesti liitumise poolt, siinse rootsi vähemusrahvuse tõttu, ainus takistus olevat siinne "sisepoliitiline selgusetus". Eestil ei tarvitsekski tegelikult Põhjamaade koostöörühma ukse avamiseks kuskil palumas käia. |Raamatust "Emajõe ääres", Tartu 1997

1939. aastal muutis Tõnisson aga oma vaateid ning hakkas pidama paremaks ühinemist Saksamaa-vastase blokiga, sest sõda paistis niikuinii tulevat ning Saksamaa-vastastel oli pikemas perspektiivis selge ülekaal. Liitu Nõukogude Liiduga pidas Tõnisson siiski võimalikuks vaid Suurbritannia- ja Prantsusmaa-poolse Eesti iseseisvuse garanteerimise puhul.

Langes 10. oktoobril 1939 oma naise Amanda Tõnissoni kiremõrva ohvriks, kes mõisteti tähtajata sunnitööle. Ilmari isa Jaan Tõnisson pidas kohtus kõne, kus ta muuhulgas ütles: "Ilmar oli kui kotkapoeg, universaalse andekusega, kõrgelennuline, täis ideesid ja andunud kõrgetele ideaalidele. Oma püüetes tuline ja otse tormakas, oma töös ja tegevuses aga edukas ilma vaevalise pingutuseta. Kõik läks noorel mehel korda nagu mängides..."

Ilmar Tõnisson maeti 13. oktoobril 1939 Maarja kalmistule, vaimuliku teenistuse pidas Johan Kõpp.

Tegevus ühingutes

Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. 1932 ja 1935–1936 oli ta Tartu Ülikooli Üliõpilaskonna Edustuse esimees.

12. märtsil 1934 ilmus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi majja ja nõudis endale püssi. Mida ta sellega teha oleks osanud, ei olnud teistele selge.

Teosed

• "Emajõe ääres" (artiklivalimik). Sari Eesti mõttelugu, nr. 15. Koostanud ja saatesõna "Ilmar Tõnissoni surm": Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1997

Artiklid

• "Üliõpilaskond Tartu saksa ülikoolis 1802—1889.", Tartu üliõpilaskonna ajalugu, 1932
• "Rahvuspsühholoogia võimalustest", Looming nr. 5/1935
• "Psühhoanalüüsi viimseaegsest arengust", Looming nr. 5/1937
• "Traditsioonid", Akadeemia nr. 5/1938

Kirjandus

• Tiit Pruuli. "Ilmar Tõnisson" – Vikerkaar 1990 nr 11, lk 63–66
• Aivar Kull. "Ilmar Tõnisson kui varaküps rahvuslik mõtleja". Postimees, 5. veebruar 1998
• Rein Ruutsoo. "Ilmar Tõnisson ja "Eesti idee"". Eesti Ekspress, 20. november 1998
• Heino Arumäe. "Ilmar ja Jaan Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest Teise Maailmasõja eel". Tuna 2003 nr 3, lk 35–63
• Grete Rohi. "Ilmar Hans Tõnisson (1911–1939) ning tema rahvuskultuurilised ja poliitilised vaated". Magistritöö, Tartu Ülikool 2013, 113 lk

Välislingid

• Ilmar Tõnisson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944