Ilmar Kuusmann
Ilmar Kuusmann (29. detsember 1938 Tallinn – 25. juuli 2010 Kurepalu, Tartu maakond) oli eesti füüsik.
Ta lõpetas aastal 1957 Tallinna 2. Keskkooli, 1965 Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) füüsika erialal, 1969 TRÜ-s aspirantuuri, sai 1975 samas füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi väitekirjaga „Спектрально-кинетическое исследование катодолюминесценции ионных кристаллов“.[1]
Kuusmann oli aastatel 1963–1965 Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) vanemlaborant, 1965–1966 nooremteadur, 1969–1972 vaneminsener, 1972 FAI ja 1973–1977 Füüsika Instituudi (FI) nooremteadur, 1977–1986 vanemteadur, 1986–1994 juhtivteadur, 1980–1981 Alexander von Humboldti fondi stipendiaat ja töötas ka hiljem (1984. aastast) Hamburgi sünkrotronkiirguse laboris HASYLAB (professor Georg Zimmereri grupis). Tema uurimisvaldkond oli ioonkristallide katoodluminestsentsi spektroskoopia ja kineetika, mille tarbeks arendas FI-s välja seadmekompleksi nõrkade kiirguste mõõtmiseks vaakumultravioleti spektripiirkonnas laias temperatuuride vahemikus. Ta avastas vabade ja iselõksustunud eksitonide kooseksisteerimise nähtuse, avaldas umbes 50 teadustrükist.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti teaduse biograafiline leksikon. 4. köide: Sar-Y. Lisa TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 1499-1500, märksõna "Kuusmann, Ilmar"