Ilmar Bork

Ilmar Bork (24. juuni 1927 Tallinn – 11. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti arhitekt, purjetaja ja jääpurjetaja.

Ta lõpetas 1945. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1952. aastal arhitektina Tallinna Polütehnilise Instituudi.

Bork hakkas purjetama 1947. aastal Kalevi Jahtklubis. Ta tuli Nõukogude Liidu meistriks purjetamises 1947. aastal L3 klassis koos Ernst Kuzmanovi ja Eli Kaldmaga ning jääpurjetamises aastatel 1949–1950 12 m² vabaklassis koos Rein Kumariga. Ta sai NL-i meistrivõistlustel pronksmedali 1948. aastal jääpurjetamises monotüüp XV klassis koos Ernst Kuzmanoviga ja 1953. aastal purjetamises 5,5R klassis koos Rein Kumari ja Leo Purrega. Ta sai aastatel 1947–1953 purjetamises ja jääpurjetamises Eesti meistrivõistlustel auhinnalisi kohti, kuulus Kalevi ja Jõu spordiseltside liikmeskonda ning oli aastatel 1973–1980 Vinni Näidissovhoostehnikumi spordiklubi esimees.

Bork töötas arhitektina, juhatas Narva taastamistöid pärast teist maailmasõda, oli aastatel 1953–1962 Narva linna peaarhitekt, 1962. aastast Eduard Vilde nimelise kolhoosi ja seejärel Vinni Näidissovhoostehnikumi peaarhitekt.

1957. aastal kavandas ta skulptor Olav Männiga Narvasse Vladimir Lenini monumendi, 1965. aastal skulptor August Vommiga Paljustisse Eduard Vilde monumendi. Bork on Pajusti tammikusse rajatud eksperimentaalelamute kompleksi arhitekt, ühes neist majadest elas ta ka ise. Ta osales Rägavere lahingu mälestussamba taastamisel ja kavandas Kaleva mälestusmärgi.