Hypebeast

Hypebeast on inimene, kes kogub riideesemeid, jalanõusid ja aksessuaare ainult selle eesmärgiga, et avaldada muljet sarnase mõtteviisiga gruppidele või inimestele. Hypebeast'idele meeldib panna teisi inimesi arvama, et neil on rohkem raha kui teistel.

Hypebeast on osa urban-tänavariietuse kultuurist, kus brändid nagu Supreme, Bape, Off White ja paljud teised kajastuvad. Nende brändide peamised kandjad on trendikad teismelised ja noored täiskasvanud. Kultuur pärineb urbanistlikelt New Yorgi tänavatelt, kuid on nüüdseks levinud üle maailma.

Ajalugu

Hypebeast’i kultuur on välja kujunenud viimaste aastakümnetega ning selle alguseks peetakse 1990. aastate USA-d, täpsemalt New Yorki. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses muutusid populaarseks igapäevarõivasteks mugavad vabaajariided ning järjest rohkem oli neid näha ka tänavapildis.

Populaarseks muutusid suured silmapaistvad logod riietel ja ihaldatuse tagasid mugavus ja eksklusiivsus samal ajal. Peagi hakkasid moemajad koostööd tegema spordibrändidega.

1980. ja 1990. aastatel jõudis igapäevariietusse aina rohkem spordirõivabrände, näiteks Nike, Adidas, FILA, Champion jms. Sellele aitas kaasa brändide koostöö nii sporditähtedega (Michael Jordan, tänu kellele domineeris Nike üle aastakümne ketsiturgu) kui ka tollase aja kuumimate hiphopi tähtedega, sealhulgas Wu-Tang Clan, 50 Cent, Mobb Deep ja Nelly. Neist mitu lõi hiljem ka enda rõivabrändi.

Ühed Nike klassikalised ketsid, Air Force Ones

Inimesed tahtsid järjest enam hakata kandma esemeid, mida nägid oma iidolite seljas – seda võib pidada hypebeast’i kultuuri alguseks. Näiteks hakati ringi käima Los Angeles Raidersi ja Chicago Bullsi nokamütsides, pusades ja jakkides.

Ajaga lisandus brände, mis loomisest peale keskendusidki riietele, mis võiksid huvi pakkuda hypebeast’idele. Tuntumad neist on A Bathing Ape (1993), Supreme (1994) ja Palace (2009). Hiljem on nii need brändid kui ka mitmed tuntud moemajad, näiteks Louis Vuitton, koostöös spordiriiete firmadega andnud välja erilisi, piiratud koguses ning eriti kalleid jalatseid, rõivaid ja aksessuaare.

Tänapäev

Supreme'i firma logo

Brändid nagu Supreme on aastatega endale loonud suure jälgijaskonna – ükskõik mida need ettevõtted ka ei looks, on see ihaldatud kõigi jälgijate poolt. Iga ese, söögipulkadest kuni pusadeni, on sekunditega välja müüdud. Kuigi esemed on ülehinnatud – söögipulgad müüakse maha 30 dollari eest – tunnevad inimesed kaupade vastu huvi, kuna saavad need edasi müüa vähemalt kahekordse hinnaga.

Kuna hypebeast’i brändid paiskavad uusi tooteid müüki tavabrändidega võrreldes väga väikeses koguses, näevad inimesed tohutut vaeva, et uusi esemeid soetada.

Kui ese tuleb müüki internetikeskkonnas, siis üldjuhul ei jõua inimesed piisavalt kiiresti reageerida, ja ajaga, mil trükitakse näiteks pangakaardi informatsiooni sisse, on kõik esemed juba välja müüdud. Selle tõttu kasutavad kogenumad hypebeast’id bot’e. Need on programmid, mis on tehtud spetsiaalselt selleks, et kiirendada kogu seda protsessi mitmekordselt nii, et programm täidab ise kõik vajalikud väljad vahel isegi millisekunditega, et kindlustada omale ihaldatud eseme saamine. Bot’e on kahte liiki. Üks on lihtsam “lisa ostukorvi” teenus, nagu Supreme Saint, mis on üks esimesi loodud bot’e. Teiseks on ka bot’e, millel on oma server ja mis jagavad ligipääsu inimestele, kes bot’ide arvates seda väärivad. Taoline bot on sisuliselt veebirakendus: ostja valib välja toote ning annab makse- ja tarneinformatsiooni. Bot teeb ostu eelnevalt kindlaks määratud ajal.

Kui toode pannakse müüki poes, siis on täiesti tavaline, et inimesed seisavad juba tunde varem ukse taga järjekorras, kuigi pole isegi kindel, kas nende poodi sisenemise ajaks nende ihaldatud tooteid üldse on seal alles. Lisaks ei ole üldse oluline, kui väga rõivaese meeldib – peaasi, et on selle teatud brändi toode.

Kogu see vaev, mis on nähtud toote saamiseks, päädib sellega, et eset kantakse üldjuhul vaid paar korda. Siis oodatakse, kuni toode on müügist täiesti kadunud, vahel oodatakse peale seda veel paar kuud ja seejärel paisatakse ese ise uuesti müüki, küsides selle eest kohati isegi mitmekordset hinda. See töötab eriti nende esemetega, mida oligi vaid väga piiratud koguses müügil. Kui ese on kandmata ehk deadstock, on hind kordades kõrgem.

Kanye West ja Yeezy

2013. aastal kinnitati koostöö kauaaegse hiphopi legendi Kanye Westi ja Adidase vahel ning fännid kogu maailmas rõõmustasid. Inimesed olid elevil, kuid keegi ei teadnud, mida oodata. Esimene jalats, mis sellest koostööst sündis, oli Yeezy 750 Boost toonis Light Brown ja see tuli välja 23. veebruaril 2015. Seda reklaamiti üle kogu maailma, ent väga vähestel õnnestus see ka endale saada. Jalanõusid oli võimalik saada ainult läbi Adidase mobiilirakenduse broneeringu. Light Brown oli väga piiratud väljaanne, seda tehti ainult 9000 paari ja anti välja eksklusiivselt New Yorgis. Teadete kohaselt müüdi ketsid läbi kümne minuti jooksul.

Hiljem on toodetud Yeezy 750 Boosti mitmes muuski värvitoonis. Järgmine suur asi oli Yeezy Boost 350 väljaanne.

Yeezy Boost 350

Yeezy rõivastele on omane see, et need näevad välja täiesti tavalised. Need on tihti isegi katki ja augulised, makstes seejuures sadu eurosid.

Mida rohkem rõivaid ja jalanõusid toodeti, seda rohkem tugevdas Yeezy ja Adidase koostöö hypebeast’i kultuuri. See ei läinud kellelegi korda, et need nägid räbaldunud või koledad välja, kuna hypebeast’e ei huvita, mida nad kannavad, vaid keda nad kannavad.

Vaata ka

• Konsumerism
• Subkultuur
• Tänavamood