Hundikuristiku lubjatehas
Hundikuristiku lubjatehas oli Tallinnas alates 1844. aastast kuni 20. sajandi alguseni tegutsenud lubjatehas.
Tallinnas kallinesid 1840. aastate algul järsult küttepuud. Tööstur Georg Eggers, kellele kuulus läheduses asuv Clementinenthali suvemõis, võttis linnalt 30 aastaks rendile Sõjamäe raba, millest Tallinna lahte voolava Kohaoja äärde Hundikuristikku rajas ta aastatel 1843–1844 lubjatehase.[1] Selle tehase uues, nn Klauseri tüüpi lubjaahjus, kasutati esmakordselt kogu tolleaegses Venemaal kütusena turvast.
Tehas rajati kahele tasandile - Lasnamäe klindi peale ("Kadrimäele") rajati tooraine jaoks veotee (osaliselt estakaadile) kuni lubjaahju ülaosani. Ahi ise paiknes klindi all Kadriorus, kus olid ka ahju hooldus- ja lubja väljavõtuavad. Ümber tehase oli paekivist müür. Ahjuga ühel kinnistul asus puidust tootmishoone (hiljem tehti suvilaks) ja rida abihooneid, mis Narva maantee laiendamisel on lammutatud.
Tehas on hiljem olnud ka muudes omandustes.
Ahju peale on hiljem kujundatud vaateplatvorm. Tänapäeval on ahju ülaosa lagunenud, vaateplatvorm on ainult endise veotee estakaadi peal.
Tehase varemed (praeguse aadressiga Narva maantee 126) on tunnistati 1997. aastal kultuurimälestiseks.[2]
Rahvapärimus Uuslinna kividest
[muuda | muuda lähteteksti]Hiljem rahvasuus levinud kuulduste järgi olevat selles tehases põletatud suur osa Uuslinna mereväelinnakust lubjaks. Tegelikult oli uue lubjatehase jaoks oluline uus ja odav kütus, sest Lasnamäel sel ajal palju paemurde, kust sai kive. Uuslinnast oli aga paekive ja vana lubjamörti võimalik saada alles alates 1845. aastast, kui anti luba kasutusest loobutud ehitisi lammutada.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Pernausches Wochenblatt nr 42, 16. oktoober 1843. Lk 8
- ↑ Georg Eggersi lubjaahju varemed, 19. saj. algus) kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 9. veebruaril 2025)