Hispaania mark

Hispaania mark (hispaania Marca Hispánica, katalaani Marca Hispànica, aragoni ja oksitaani Marca Hispanica, baski Hispaniako Marka, prantsuse Marche Hispanique), tuntud ka kui Barcelona mark, oli puhvertsoon Septimaania provintsi taga, loodud aastal 795 Karl Suure poolt kui kaitsebarjäär Al-Ándalusi Omajaadide ja frankide kuningriigi vahel.

Laiemas tähenduses viitab Hispaania mark grupile frankide poolt loodud varajastele Pürenee isandatele või krahvidele, millest Andorra on ainus sõltumatu ellujääja. Aja jooksul said need isandad iseseisvuse või liitusid frankide impeeriumiga.

Geograafiline kontekst

Ala vastab laias laastus piirkonnale Püreneede ja Ebro jõe vahel. Margi kohalik rahvastik oli kirju, sealhulgas ibeerid, baskid, juudid ja goodid, kes olid vallutatud või alistatud muslimite emiraadi poolt lõunas või Frangi riigi poolt põhjas. Territoorium muutus koos impeeriumide õnnega ja krahvkondade halduriteks nimetatud kas krahvide või wālide feodaalsete ambitsioonidega. Lõpuks said margi valitsejad ja rahvas autonoomia ja nõutasid iseseisvust. Väljaspool krahvkondade segadust tekkisid piirkonnas Navarra, Aragóni ja Kataloonia vürstkonnad.

Krahvkonnad, mis erinevatel aegadel moodustasid margi osa, olid: Pamplona, Sangüesa, Jaca, Sobrarbe, Ribagorza, Pallars, Urgell, Cerdanya, Conflent, Roussillon, Vallespir, Peralada, Empúries, Besalú, Osona, Barcelona ja Girona.

Juured

Hispaania mark tekkis Frangi riigi nende südamaalt Neustrias ja Austraasias lõunasse laienemisel, alustades Karl Martelli vallutustest aastal 732 ning pärast mitmeid kümnendeid võitlusi frankide ja muslimite (mauride) vahel Pürenee poolsaarel.

Muslimite sissetungid jõudsid Pürenee mägedeni Pürenee poolsaarel. Aastal 719 jõudsid Al-Samh ibn Maliki väed idarannikule, võttes läänegootide allesjäänud Septimaania provintsi ja rajades kindlustatud baasi Narbonne'is. Kontroll tagati kohalikele elanikele soodsamate tingimuste, valitsevate perekondade vaheliste abielude või lepingute pakkumisega. Edasise laienemise peatas kaotus Toulouse'i lahingus. Gironas ja Barcelonas paigaldati wālid.

Muslimite väed siiski jätkasid sõjaretki oma Gallia naabrite vastu põhjas, jõudes Autunini. Rahu sõlmiti aastal 730 Toulouse'i lahingu võitja, Akvitaania hertsogi ja berberi mässulise isanda Uthman ibn Naissa (Munuza) vahel, kes asus Cerdanyas (võib-olla tänapäeva Kataloonias), piirkonnas, mis pidi toimima puhverriigina Omajaadide laienemise vastu. Rahuleping pitseeriti hertsogi tütre abieluga Munuzaga. Siiski alistati Munuza Omajaadide sõjalise ekspeditsiooni poolt (731) ja algas veel üks muslimite laienemise periood.

Akvitaania (sealhulgas Vasconia hertsogkond) vandus frangi liidritele ametlikult truudust mitu korda (Odo aastal 732, Hunald aastal 736 pärast alistamist), kuid jäi tegelikult sõltumatuks. Aastal 737 juhtis Karl Martell ekspeditsiooni Alam-Rhone'i ja Septimaaniasse, võib-olla nähes, et Omajaadid ähvardasid tugevdada oma haaret Burgundias, kuid ei suutnud piirkonda allutada ja hoida.

Nii Akvitaania kui ka Septimaania olid pärast Karl Martelli surma siiski väljaspool keskset frankide kontrolli, kuid Pippin Lühike otsustas allutada Lõuna-Gallia. Aastal 759, pärast Septimaania vallutamist Omajaadidelt, keskendus Karolingist kuningas kõigest väest Akvitaania frankide keskvõimu vastase vastupanu purustamisele. Pärast kaheksa-aastast halastamatut sõda jõudis Akvitaania iseseisvus lõpule. Toulouse oli nüüd uue Karolingist kuninga Karl Suure haardes ja juurdepääs Andaluusia Hispaaniale oli talle nüüd avatud, vaatamata kohatistele mässudele Vasconias järgneva kahe kümnendi jooksul (baskid allutati aastal 790 Karl Suure uue ustava kõvakäelise mehe Toulouse'is, Guillaume de Gellone'i poolt).

Pippini poeg Karl Suur täitis Karolingide eesmärgi laiendada keisririigi kaitsepiire Septimaania taha, luues tugeva puhverriigi Omajaadide Ibeeria emiraadi/kalifaadi ja frankide keisririigi vahele, pärast kontrolli tugevdamist Vasconia hertsogkonna üle Akvitaania kuningriigi loomisega aastal 781, mida valitses tema poeg Ludwig Vaga.

Loomine

Frangid lõid Hispaania margi, vallutades endise Läänegootide Hispaania kuningriigi kirdeterritooriumi, mis oli muslimite poolt vallutatud.

Esimene vallutatud krahvkond oli Roussillon (koos Vallespiriga) umbes aastal 760. Aastal 785 võeti Püreneedest lõunas Girona krahvkond (koos Besalúga). Ribagorza ja Pallars seoti Toulouse'iga ja lisati sellesse krahvkonda umbes aastal 790. Urgell ja Cerdanya lisati aastal 798. Esimesed ülestähendused Empúries'i krahvkonnast (koos Peraladaga) on aastast 812, kuid krahvkond oli arvatavasti frankide kontrolli all enne aastat 800.

Pärast arvukaid võitlusi võeti Barcelona krahvkond (koos Osonaga) Frangi vägede poolt aastal 801. Aastatel 798–802 rajati Aragónis arvukalt kindlusi. Pamplonat (ja Sangüesa)t kontrolliti frankide poolt lühidalt aastani 817, kui see kaotati baski ja kristlike ibeeride vägedele. Sobrarbe marki arvamise aeg on selgusetu.

Pärast Pamplona (817) ja Aragóni (820) kaotust kutsuti marki läänegootidest rahvastiku järgi sageli Gothiaks. Lisaks, kuna krahvid haldasid sageli maid Septimaanias, kutsuti kogu piirkonda mõnikord Septimaaniaks.

Struktuur

Margi kohalik rahvastik oli kirju, koosnedes hispano-roomlastest, ibeeridest, baskidest, juutidest ja gootidest, kes vallutati või allutati muslimite või Frangi riigi poolt põhjast ja lõunast. Piirkond muutus koos riikide õnnega ja krahvkondi haldama nimetatud krahvide või wālide feodaalambitsioonidega. Kui Frangi riigi võim vähenes, muutusid margi valitsejad iseseisvateks vasallideks. Piirkond sai hiljem Navarra, Aragóni ja Kataloonia vürstkondade osaks.

Karl Suure poeg Ludwig võttis Barcelona selle maurist valitsejalt aastal 801, tagades seega frankide võimu piirialal frankide ja mauride vahel. Barcelona krahvid said siis frangi võimu vürstlikeks esindajateks Hispaania margis. Mark koosnes erinevatest äärealade väikestest territooriumidest, igaühte neist valitses väiksem Miles koos oma relvastatud teenritega ja kes teoreetiliselt vandusid krahvi kaudu keisrile truudust. Valitsejaid kutsuti krahvideks; kui nad valitsesid mitut krahvkonda, võtsid nad sageli endile hertsogi nimetuse. Kui krahvkond moodustas piiri muslimi kuningriigiga, valiti frangi tiitel markii.

9. sajandil moodustati Püreneede idaosas krahvkonnad kui Barcelona krahvide apanaažid, sealhulgas Cerdanya, Girona ja Urgell.

9. sajandi algul algatas Karl Suur uue maa annetamise liigi, aprisio, millega jaotati ümber varem keisri alluvuses inimtühjadel või mahajäetud aladel olnud maa. See sisaldas eriõigusi ja puutumatust, mis võimaldas märkimisväärset sõltumatust keiserlikust kontrollist. Ajaloolased on tõlgendanud aprisiot nii varase feodalismi vormina kui ka majanduslikus ja sõjalises mõistes mehhanismina meelitada asunikke hõredalt asustatud piirialadele. Sellised isemajandavad maaomanikud olid krahvidele abiks, pakkudes Frangi riigi piiri kaitseks relvastatud mehi. Aprisio õigused (esimesed olid Septimaanias) anti isiklikult Karolingist kuninga poolt, nii et need tugevdasid ustavust keskvõimule, vastukaaluks kohalikule võimule, mida kasutasid markkrahvid.

Siiski võimaldasid kehvad sidemed ja kauge keskvõim põhilistel feodaalüksustel areneda sageli isemajanduslikeks ja peamiselt põllumajanduslikeks. Igaühte valitses väike pärilik sõjaline eliit. Need arengud territooriumidel, millest hiljem sai Kataloonia, järgisid sarnast mustrit teistel piirialadel ja markides. Näiteks esimene Barcelona krahv Berà nimetati kuninga poolt aastal 801, aga hiljem olid tugevad järglaskrahvid, nagu Sunifred (844–848), võimelised tiitli pärima. See muutus järk-järgult tavaks, kuni krahvkond muutus pärilikuks (Guifré el Pilós aastal 897). Krahvkond muutus de facto iseseisvaks krahv Borrell II ajal, kui ta loobus küsimast kuninglikke käske pärast seda, kui frangi kuningad Lothar ja Hugues Capet ei aidanud teda krahvkonna kaitses muslimiliidri al-Mansuri vastu, kuigi dünastia vahetus võis mängida rolli selles otsuses.

Mõned krahvid taotlesid frangi (germaani) tiitlit "Gothia vürst". Varajane Andorra ajalugu Püreneedes annab üsna tüüpilise pildi piirkonna võimust, ja see on ainus tänapäevani ellu jäänud Hispaania margi osa, mis pole liidendatud ei Prantsusmaa ega Hispaaniaga.

Välislingid