Hidatsad

Hidatsad

Rahvaarv
1600–3000
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
USA	1600–3000
Keeled
Hidatsa keel
Seotud rahvad
Teised Põhja-Ameerika kesktasandike hõimud

Hidatsad (endanimetus Hiraacá) on Põhja-Ameerika indiaanlaste hõim, kes on elanud arvatavalt ligi 400 aastat USA-s Põhja-Dakota osariigis.

Hidatsad tegelesid ajalooliselt põlluharimise ja küttmisega. Nad kõnelevad siuu keelkonda kuuluvat hidatsa keelt. Prantslased ja inglased nimetavad hidatsasid gros ventre'ideks (eesti keeles 'suur kõht'), mistõttu võidakse neid segamini ajada Montanas elava samanimelise Gros ventre'i hõimuga. See on tingitud sarnasest märgikeelest, millega iga hõim oma nime väljendas. Ajalooliselt on hidatsasid nimetatud ka minnetaree-indiaanlasteks. Sellise nime andsid neile Põhja-Dakota esimesed asukad mandanid ja see tähendas 'üle jõe tulnud'. Hidatsade arv on tänapäeval umbes 1600–3000, kuid paar sajandit tagasi oli neid palju rohkem.

Euroopa sisserändajate toodud rõuged hävitasid 1837. aastal enamiku Knife'i jõe kaldal elanud hidatsade kolme küla elanikest. Ellujäänud hidatsad ja mandanid ühinesid. Hiljem liitus nendega sõdade ja haiguste tõttu nõrgenenud arikarade hõim. Kolmest hõimust moodustunud liit võitles sõdades mitu aastakümmet üheskoos. 19. sajandi keskpaigas paigutati hidatsad, mandanid ja arikarad Fort Bertholdi reservaati Põhja-Dakotas.

Ajalugu

Varajane ajalugu

On arvatud, et hidatsad elasid muinasajal praegse Wisconsini osariigi aladel Minnesota piiri lähedal. Hõimu nimi tuleneb sõnast hiraacá tõlkes tõenäoliselt "elumajade read". Teadmata põhjustel jätsid nad oma senised elupaigad maha ja suundusid üle Mississippi jõe läände. Pärast asumist Devils Lake'i äärde Põhja-Dakotas tekkis hidatsade seas vaidlus jahimaade pärast. Absaroke'i hõim lahkus Devils Lake'i juurest ja liikus lääne poole. Neid tuntakse ajalooliselt vareseindiaanlastena. Sellise nime andsid neile euroopa sisserändajad, kuigi tegelikult tähendas nende nimi indiaanikeeles "raudkull" või "linnurahvas". Devils Lake'i piirkonda jäänud hidatsad olid sunnitud siuude survel sellelt alalt lahkuma. Nad põgenesid üle Missouri jõe ja asusid elama jõe läänekaldale mandani hõimu lähedale. Kuigi mõlemad rahvad kuuluvad samasse keelerühma, erinevad nende murded märgatavalt.

Dakotade kaubandussidemed

Euroopa kaupmehed liikusid kaubandusvõrgu laiendamiseks 18. sajandi alguses veeteid pidi Suurest järvistust läänepoolsetele aladele. Esimese eurooplasena jõudis praeguse Põhja-Dakota alale aastal 1738 prantsuse maadeuurija Pierre La Vérendrye, kes saabus sinna Kanadast Missouri jõe kaudu. Seal külastas ta hidatsade ja mandanide külasid, kus tegeles kauplemisega. Aastaks 1750 elas Põhja-Dakotas palju erinevaid indiaanihõime. Põhja-Dakota keskosas domineerisid hidatsade ja mandanide külad. Põhjapoolsetele aladel elasid vareseindiaanlased ja assiniboinid. Idapiiril olid Yanktonai hõimu ja šaieenide elupaigad. Vareseindiaanlased elasid ka läänepiiril. Lõunas paiknes suurel alal arikarade hõim.

Hidatsade, mandanide ja arikarade küladest said omal ajal suured kaubanduskeskused. Piisoninahast keepe vahetati põllutoodete vastu, milleks oli näiteks hidatsade enda valmistatud tubakas. Isegi kaugemate suguharude vahel käis kaubavahetus. 1750. aastatel tõusis suureks kaubaartikliks hobune. Neid toodi palju edelast ja läänest. Ka eurooplaste valmistatud tooted, näiteks musketid ning hiljem vintpüssid ja noad, olid väga nõutud. Euroopa kaupmeestelt vahetusena saadud riided ja indiaani naistele meeldinud odavad nipsasjad olid osa mitmekesisest valikust.

19. sajand

Lisaks kauplemisele olid hidatsad kaasatud paljude lähiümbruses toimud sõdadesse. Peale siuude kujutasid endast eraldiseisvat ohtu põhjas elavad assiniboinid. Sõdade põhjuseks olid tavalised vaidlused jahimaade pärast, mis kasvasid sageli vastasseisuni. Arvukad tülid avaldusid jahiretkede vastaste muutuses. Hidatsad olid tuntud sõjaka hõimuna ning mõnikord saatsid nad sõjaväepatrulli kaugele läände šošonide ja isegi mustjalgade vastu. Nad võisid aeg-ajalt sõtta kaasata ka rahuliku naaberhõimu mandanid.

Kui maadeuurijad Lewis ja Clark külastasid 1804.–1805. aasta talvel hidatsasid, kohtusid nad nendega kolmes külas mõne kilomeetri kaugusel üksteisest. Suurima külale andsid nad nime Big Hidatsa, kus elas rohkem kui tuhat inimest. Hidatsade tähtsaim pealik oli Lewise ja Clarki külastus ajal LaBorgne (inglk One Eye), kelle alluvuses oli umbes 450 sõjameest. Ameerika külalistesse suhtusid hidatsad lahkelt ja lubasid neil küladega tutvuda. Vaenulikkus paljude tasandikuhõimude vahel aga jätkus. Püsiv elatusallikas, mis põhines kaubavahetusel, tõi hidatsadele majandusliku õitsengu, kuid ühtlasi kaasnesid sellega sagenenud vaenlaste rünnakud. Aastal 1834 põletasid siuud hidatsade kaks väiksemat küla maha. Nende sündmustega kaasnes hidatsade vähenemine, mida kiirendas 1837. aastal rõugeepideemia. Rõugete leviku ja siuude uute rünnakute kartuses taandusid hidatsad kaitseks suurimasse külasse.

Aastal 1845 rajasid hidatsad ja nendega liitunud tugevalt kannatanud mandanid uue küla, mis sai nimeks Like-a-fishhook (nagu õngekonks). Nad püüdsid säilitada vana eluviisi, kuid euroameerikalik eluviis ja paljud kaasaegsed tooted asendasid kiiresti hidatsade algsed traditsioonid. 1860. aastate alguses korduvalt siuude rünnakute käes vaevelnud arikarad kolisid Like-a-fishhooki külasse ning sõlmisid hidatsade ja mandanidega siuude vastu vastupidava liidu. 1870. aastal paigutati hidatsad, mandanid ja arikarad Fort Bertholdi reservaati.

Kiiresti arenev kaubandusvõrgustik tõi kaasa ka eri suundades kultuurilisi mõjutusi. Põhjatasandiku tseremooniad said mõjutusi Alam-Mississippi rahvaste kunstist, kosmoloogiast ja rituaalidest. Erinevat keelt kõnelevate rahvaste vahelise kauplemise hõlbustamiseks töötati välja eriline märgikeel. Ameerika kaupmees Charles McKenzie nägi 1805. aastal, kuidas ligi 2000 vareseindiaanlast oli hidatsadega kauplema tulnud, püstitades selleks lähedusse nädalaks ajaks mitusada tipit.

Tänapäeval

Hidatsad, arikarad ja mandanid elavad jätkuvalt põhiliselt Põhja-Dakota keskosas asuvas Fort Bertholdi reservaadis. Neid tuntakse ühiselt nime all MHA, mis on lühend nende hõimunime esitähtedest. Reservaadi kogupindala on 4000 km², millest peaaegu pool on indiaanlaste valduses. Läbi kogu piirkonna voolab Missouri jõgi, mis jagab reservaadi kolmeks eraldi osaks. Põhja- ja ida-alal on viljakas põllumaa, läänes ja lõunas on peamiselt rohtlad. Kokku kuulub selles piirkonnas elavatesse kolme hõimu enam kui 8000 inimest. Piirkonnas valitseb külmade talvede ja kuumade suvedega kliima. Tornaadod, äikesetormid, rahe ja paljud teised ilmastikunähtused on reservaadi elanikele tavapärased. Kuigi hidatsa keele kõnelejate arv langes 20. sajandil pidevalt, leidub praegu veel selliseid perekondi, kes kasutavad oma keelt kõigis ühiskondliku elu valdkondades ja jumalateenistusel. 2000. aasta rahvaloenduse kohaselt oli hidatsa keele kõnelejaid 508.

Kultuur

Külad ja elatusvahendid

Hidatsad, mandanid ja arikarad olid peamiselt põlluharijad. Nad elasid Missouri jõe kaldal. Kolme hõimu külad ja hooned olid peaaegu ühesugused, samuti oli olemuselt sarnane nende igapäevaelu. Hidatsad elasid mullast hoonetes, mille ehitamise olid nad üle võtnud mandanidelt. Hidatsade külad olid suured ja nende arv oli varaste eurooplaste teadete järgi üheksa. Aastal 1782 põhjatasandikku tabanud rõuged vähendasid külade arvu ja järgmise sajandi alguses on mainitud ainult kolme hidatsade küla. Neist suurim ja põhjapoolseim Big Hidatsa oli asutatud umbes 1740. aastal ning koosnes üle sajast hoonest ja seal elas ligi tuhat inimest. Väiksemad külad olid Amatiha ja Amahami. Külades leidus ka mingit tüüpi telksaun.

Hidatsade majanduse aluseks oli mitte ainult rikkalik maisikasvatus vaid ka paljude teiste põllukultuuride kasvatus ja hooajaline piisonijaht. Naised harisid põlde puust ja piisoniluust valmistatud kõblaste ja rehadega. Tubakakasvatusega tegelesid aga vanemad mehed. Jahiga olid hõivatud mehed, kuid lihaga käisid ümber naised, kes selle tükeldasid ja tagasid, et kõik osad saagist korralikult ära kasutatakse. Liha saadi ka teiste hõimudega kaubeldes. Hidatsad tegelesid erinevalt teistest piirkonnas elavatest rändhõimudest keraamikaga.

Tseremooniad

Hidatsadel ja mandanidel on palju ühiseid rituaale. Tähtsaim mandanidelt üle võetud tseremoonia oli päikesetants, mida tunti hidatsade esituses nime all Naxpike. Osa tseremooniast koosnes erinevatel viisidel kannatustest. See sisaldas ka Suure linnu vihmatantsu ja naiste esitatud piisonite kutsumise tantsu, mille eesmärk oli piisoneid küla lähedale meelitada.

Maalikunstis

Maalikunstnikud George Catlin ja Karl Bodmer tegid arvukalt maale põlisameeriklaste hääbuvast kultuurist ja elustiilist. Mõlemad kunstnikud käisid 1840. aastatel paljude hõimude juures. Tänu nende maalidel on võimalik saada parema ettekujutuse Põhja-Ameerika põlisrahvaste elust.