Herbert Tampere
Herbert Tampere (sünninimi Herbert Käkk,1. veebruar 1909 Uniküla, Rannu vald – 19. jaanuar 1975 Rannu) oli eesti folklorist ja muusikateadlane.
H. Tampere oli pärit Tartumaalt Rannu vallast, õppis Rannu kihelkonnakoolis ning Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis (1920–1927).
Ta õppis 1927–1933 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas (põhiaineks eesti ja võrdlev rahvaluule), filoloogiakandidaadi kraadi sai 1962. aastal.[1], väitekirja teema "Eesti regivärsiliste rahvalaulude muusika liigilised iseärasused ja stiilid".
Juba 1928. aastal asus tööle Eesti Rahvaluule Arhiivis, kus tegeles köidete komplekteerimise, registrite koostamise, käsitsi kopeerimise, koopiate süstematiseerimisega jne. H. Tamperel oli seal kõige rohkem aega nõudvaks ülesandeks käsikirjakogudes leiduvate vanade rahvalaulude tüpoloogilise registri koostamine. H. Tampere jätkas Jakob Hurda kunagist algatust ja enne Teist maailmasõda andis ta välja anda kaks monumentaalset köidet: «Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I», 1938 (sisaldas 860 lauluteksti ja ulatusliku resümee saksa keeles); «Vana Kannel IV. Karksi vanad rahvalaulud I», 1941 (sisaldas 905 lauluteksti). Koostas antoloogiaid: "Valimik eesti rahvalaule" (1935), "Eesti rahvaviiside antoloogia" I (1935). Osales rahvajuttude avaldamisel, nagu seda Matthias Johann Eiseni jutte sisaldav kogumik "Esivanemate varandus" (1958) ning «Marjakobar ja teisi setu muinasjutte» (1959, koos E. Normanniga), samuti oli teadusliku rahvatantsude raamatu "Valimik eesti rahvatantse" üks koostajaid (1938, koos R. Põldmäega)[2].
Töötas kuni 1940. aastani Rahvaluule Arhiivis teadusliku töötaja ja juhataja abilisena, kuni Rahvaluule Arhiiv reorganiseeriti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnaks, kus töötas ka Saksa okupatsiooni ajal ning osales rahvaluulekogude Tartust evakueerimisel.
Aastatel 1945–1951 töötas H. Tampere Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateaduse kateedri juhatajana ja dotsendina, 1951–1967 Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juhatajana ja vanema teadusliku töötajana, alates 1967. aastast taas Konservatooriumis, professori kohustetäitjana muusikateaduse ja kompositsiooni kateedri juures.
H. Tamperel on suuri teeneid Eesti rahvaluulekogude täiendamisel. 1928. aastast peale tegi ta uurimisretki, eriti tihedaid rännakuid tegi ta Setumaal, Võrumaal, Lõuna-Tartumaal, Lõuna-Viljandimaal, Pärnumaal, Läänemaal ja Saaremaal, kuid ka mitmes paigas Põhja-Eestis. H. Tampere ja abikaasa Erna Tampere (1919–2016) uurimismatkadel koguti ca 10 600 lk. materjali, mis säilitatakse Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes. H. Tampere erilise hoolitsuse osaliseks oli eesti muusikaline folkloor. Ta jäädvustas isiklikult fonograafiga või lindistas 3 530 viisi (eeskätt regivärsilisi laule) ning kuulmise järgi noodistas 1 934 viisi, kokku siis ligemale 55 00 viisi.
H. Tampere andis välja uuetüübiline vanade rahvalaulude antoloogia "Eesti rahvalaule viisidega" viies köites (1956–1965). Väljaanne sisaldas kogusummas 817 laulu ja viisi, kokku 1 512 lk. Iga laululiigi juurde kuulus üksikasjalik sisuline iseloomustus, koos kaartide ja fotodega ning on antud põhjalik ülevaateid ka vastavast kombestikust (pulma-, matuse-, pühade jne. kommetest). Antoloogia pakub samuti küllalt esindava valiku jutustava sisuga regivärssidest (IV köides).
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Herbert Tampere oli luuletaja Jakob Tamme õepoeg.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 516.
- ↑ Richard Viidalepp, Herbert Tampere 60-aastane, Keel ja Kirjandus, 1969, nr 2, lk 112-113
- ↑ Richard Alekõrs. Jakob Tamm : ühe inimese elu ja töö lugu. Tallinn, 1978, lk. 6