Helluland
Helluland (kivi-, kalju- või pangamaa, vanaislandi sõnast hella 'lame kivi või kalju') on maa, mille Islandi-Gröönimaa meresõitja Leifr Eiríksson avastas umbes aastal 1000.
Saagades on öeldud, et see maa oli kõrge kaldaga ja kaljune ning selle peal lasusid suured liustikud. Kaldast kuni liustikeni olevat maa olnud kivine ja tasane, rohtu seal ei kasvanud. Leifr pidas seda maad kasutuks, kuid läks siiski maale ja nimetas selle Hellulandiks.
Arvatakse, et Leifri Helluland oli Baffini saar.