Heinrich Luht

Heinrich Johann Luht (7. mai 1865 Lustivere vald, Viljandimaa – 29. juuli 1943 Tartu) oli eesti proviisor, ärimees ja poliitik.

Ta oli nii esimene eestlasest miilitsaülem kui ka esimene eestlasest Tartu linnapea. Samuti oli ta üks Eesti Ajutise Valitsuse esindajatest Eesti esimese välislepingu sõlmimisel.

Elulugu

Alghariduse sai Luht Põltsamaa kihelkonnas. Seejärel õppis ta Tartu Kreiskoolis ning sooritas 1884. aastal Tartu Kubermangugümnaasiumi apteegiõpilase eksami. 1890. aastal astus Luht Tartu Ülikooli rohuteadust õppima. Ühtlasi liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1891. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli proviisorina.

Kuulus korporatsioon Fraternitas Estica asutajate sekka, kui 1907. aastal moodustasid Eesti Üliõpilaste Seltsist lahkunud liikmed üliõpilaskorporatsiooni.

1892–1902 pidas ta apteeki Venemaa Kaug-Ida osas Habarovski linnas. Ta rajas linnas mineraalveetehase, varustas Kaug-Ida apteegikaupadega ning Vene vägesid Vene-Jaapani sõja ajal ravimite ja meditsiinitarvetega. Ta omandas ka hulgaliselt kinnisvara, tema varanduse väärtuseks hinnati miljon kuldrubla. 1917. aastate revolutsioonide järel kaotas ta kogu vara ning asus Tartusse, kus osales eesti seltskonna tegevuses. Eestis oli ta siiski tegev juba varem, näiteks 1914. aastal valiti ta Eesti Rahva Muuseumi seltsi ehitustoimkonda.

1905. aastal käis Heinrich Luht koos Jaan Tõnissoni ja R. Ronituga Peterburis minister Pjotr Nikolajevitš Durnovo juures karistussalkade tegevuse vastu protestimas. Esimese maailmasõja aegu töötas ta Tartu toitlustuskomisjoni ja sõjatööstuskomitee esimehena, 1917. aastal võttis üle Tartu politseivalitsuse ja oli esimene eestlasest miilitsaülem. Samal aastal valisid eesti seltskondlikud organisatsioonid ta ka esimeseks eestlasest Tartu linnapeaks, selles ametis oli ta 7. aprillist 1917 kuni 20. oktoobrini 1917. Linnapeana toetas Luht ülikooli ja üliõpilaskonna esindajate palvet Vene Põhjarinde ülemjuhatajale katkestada ülikooli evakueerimine Voroneži. See palve jäi küll tagajärjetuks, kuid Petrogradi ringkonna sõjaväejuhtkonna kaudu õnnestus Luhal korraldada linna rüüstanud polgu äraviimine Vitebski kubermangu, selle asemele toodi Rakverest eesti polk.

Saksa okupatsiooni ajal määras Eesti ajutine valitsus Luha koos Karl Partsiga valitsuse peavolinikeks Lõuna-Eestis. Selles ametis kuulus ta saatkondadesse Saksa idarinde ülemjuhataja (Oberbefehlshaber Ost), Baieri prints Leopoldi ja ühe Balti hertsogiriigi troonipretendendi, Preisi printsi Heinrichi juurde, kes külastas Tartut 13. aprillil 1918 (delegatsiooni kuulusid veel Oskar Kallas, Peeter Põld, Eduard Kuusik ja Anton Jürgenstein). Koos Peeter Põllu ja Johan Jansiga võttis ta okupatsioonivõimudelt üle Tartu Ülikooli ning teisigi Tartu asutusi. Novembris 1918 protestis Luht Saksa sõjaväelaste pärast, kes omavoliliselt kõikvõimalikku vara sõjaväe omandiks kuulutasid.

Heinrich Luht oli üks Eesti Ajutise Valitsuse esindajaist (koos Ado Birgi, Konstantin Koniku, Ferdinand Petersoni ja Voldemar Puhkiga), kes 19. novembril 1918 kirjutasid Riias alla nn võimu üleandmise lepingule, millega Saksamaa andis Eesti territooriumil võimu eestlastele. Saksamaad esindas Baltikumi ülemkomissar August Winnig.

1919. aastal määras Ajutine Valitsus Luha Lõuna sõjapiirkonda Võru- ja Petserimaa komissariks ja seejärel toitlustusministri abiks. Sellena tegutses ta ministeeriumi likvideerimise alguseni. 1923–1932 oli Heinrich Luht Tartu Ülikooli majandusosakonna juhataja.

Vanaduspäevad veetis Luht endale kuuluvas Ohira talus Tartu lähedal. On maetud Tartu Raadi kalmistule.

Isiklikku

Tal olid abikaasa Veeraga pojad Mihkel, Juhan, Roman, Viktor ja Härm ning tütar Anna.

Välislingid

• "vil! Heinrich Johann Luht" Fraternitas Estica kodulehel (Jaan Tõnisson "Proviisor Heinrich Luht 70-a." Postimees, 06.05.1935, nr 122, lk 4)

Eelnev Victor von Grewingk

Tartu linnapea 1917

Järgnev Jaan Kriisa