Heimatvertriebene

Heimatvertriebene ("kodumaalt väljasaadetud") on 12–16 miljonit Saksamaa kodanikku (olenemata rahvusest) ja sakslast (olenemata kodakondsusest), kes põgenesid või saadeti välja pärast Teist maailmasõda Poola ja Nõukogude Liidu poolt annekteeritud Saksamaa osadest ja teistest riikidest (niinimetatud einheitliches Vertreibungsgebiet, s.o. väljasaatmise ühtne territoorium), kes leidsid varjupaika nii Lääne- kui ka Ida-Saksamaalt ning Austriast.

Vabatahtlikult põgenenud pagulasi, kes hiljem keeldusid tagasi pöördumast, ei eristatud sageli nendest, keda küüditati sunniviisiliselt. 19. mail 1953 jõustunud Lääne-Saksa föderaalse väljasaadetuteseaduse järgi koheldi Saksa kodakondsusega või saksa rahvusest pagulasi, kelle naasmine kodukohta oli keelatud, väljasaadetutena, sellest mõiste "väljasaadetud" sagedane üldine kasutamine pagulaste kohta.

Tähelepanu väärivad pagulased ja väljasaadetud, kes ei olnud ei Saksa kodakondsed ega saksa rahvusest, kuid olid tegelikult põgenikud või väljasaadetud nende endistest asupaikadest ja enne 1951. aastat Lääne-Saksamaal või Lääne-Berliinis kitsikuses. Nende eest hoolitseti – ümberasustatud inimeste osana – rahvusvaheliste pagulasorganisatsioonide poolt 1951. aastani ja siis Lääne-Saksa võimude poolt, kes andsid neile eristaatuse heimatloser Ausländer soodsate naturalisatsioonieeskirjadega, mis eristas neid teistest seaduslikest välismaalastest või kodakondsuseta isikutest. Okupatsiooniametnikke ja muid Saksa väljarändajaid, kes olid kolinud Saksa-annekteeritud või Saksa-okupeeritud välisterritooriumile ainult sõja tõttu, ei peetud seadusega väljasaadetuteks, välja arvatud juhul, kui nad esitasid asjaolusid (nagu abielu vastava piirkonna residendiga), milles nähakse ette kavatsust asuda välismaale ka pärast sõda. Heimatvertriebene kitsa õigusliku määratluse kõrval oli ka teisi rühmi, keda tunnistati kui Vertriebene (väljasaadetud), näiteks Aussiedler. Need koosnesid pagulastest ja väljarändajatest, kes olid algselt välismaise kodakondsusega, kuid saksa rahvusest, või kes ise või kelle esivanemad olid tahtmatult kaotanud Saksa kodakondsuse, kes on pärit eespoolnimetatud väljasaatmise ühiselt territooriumilt või Albaaniast, Bulgaariast, Hiinast, Rumeeniast, Nõukogude Liidust või Jugoslaaviast, ning saabuvad alles pärast üldiste väljasaatmiste lõppu, kuid mitte hiljem kui 31. detsembril 1992.

1950. aastal allkirjastatud dokumendis tunnustasid Heimatvertriebene organisatsioonid tänapäeva Poolas elavate inimrühmade rasket olukorda, kes sinna ümber asuma sunniti. Heimatvertriebene on vaid üks (kuid ülekaalukalt suurim) miljonite inimeste rühmadest, paljudest erinevatest riikidest, kes kõik leidsid varjupaiga tänapäeva Saksamaal.

Mõned pagulased on poliitikas aktiivsed ja kuuluvad poliitilisse paremtiiba. Juba 1950. aastal moodustasid nad kuuendiku Lääne-Saksamaa valijaskonnast, seetõttu olid kõik Lääne-Saksamaa peaparteid (CDU-CSU, FDP ja SPD) olenemata poliitvaadetest Odra-Neisse liini vastu.^[1] Moodustus ka spetsiaalne pagulaste partei GB/BHE, mis oli aktiivne 1950. aastail. Paljud teised ei kuulu ühtegi organisatsiooni, kuid nad jätkavad oma õiguspärase õiguse säilitamist kodumaale. Valdav enamus lubas selle eesmärgi nimel rahumeelselt töötada, taastades sõjajärgset Saksamaad ja Euroopat.

Pagulased on Saksa poliitikas endiselt väga aktiivsed ja on üks rahva peamisi sotsiaalseid rühmi, kuhu kuulub umbes 2 miljonit liiget. Väljasaadetute liidu president on Liidupäeva liige (2004).

Kuigi väljasaadetud ja nende järglased on Lääne-Saksa poliitikas aktiivsed, oli valdav poliitiline kliima Lääne-Saksamaal lunastus natside tegudele. Kuid CDU valitsused on näidanud märkimisväärset toetust väljasaadetutele ja Saksa tsiviilohvritele.

Väljasaadetute linnad

Väljasaadetute tohutu sissevoolu tagajärjel suurenes mõnes piirkonnas nagu Mecklenburgis (kus elanikkonna arv kahekordistus), ka Schleswig-Holsteini liidumaal elas 1940. aastate lõpus umbes kolm pagulast iga nelja autohtooni kohta; mõnes kohas katkestasid elanikkonna varasemat homogeensust väljasaadetud protestandid, kes kolisid puhtalt katoliiklikusse piirkonda, või vastupidi. Paljude Lääne-Saksamaa väikeste asulate elanike arv kasvas plahvatuslikult tänu pagulaslaagrile nende territooriumil või naabruses. Selle fenomeni näiteks on Neugablonz, Kaufbeureni kvartal Baieris, mille asutasid väljasaadetud ja nimetasid Gablonzi (Jablonec nad Nisou) järgi. Täna on Neugablonzis kolmandik linna rahvastikust. Äärmuslik näide rahvastiku kasvust on Neutraubling (samuti Baieris), kus oli 53 elanikku 1947. aastal, 1300 elanikku 1951. aastal ja 3800 elanikku 1960. aastal. Kuna pagulaslaagrid olid enamasti endiste peidetud laskemoonatehaste paikades, asub enamus nendest Vertriebenenstädte (endises) metsas. Vaata ka Espelkamp.

Galerii

Ostlandkreuz Schorndorfi ja Winterbachi vahel
Mälestusmärk Oberurselis
Mälestusmärk Bad Homburg vor der Höhes

↑ Ahonen, Pertti (1998). Domestic constraints on West German Ostpolitik: the role of the expellee organizations in the Adenauer era. Central European History (inglise). Kd 31 (1-2 trükk). Lk 31–63. DOI:10.1017/S0008938900016034. JSTOR 4546774.

[1] Ahonen, Pertti (1998). Domestic constraints on West German Ostpolitik: the role of the expellee organizations in the Adenauer era. Central European History (inglise). Kd 31 (1-2 trükk). Lk 31–63. DOI:10.1017/S0008938900016034. JSTOR 4546774.

[1]