Harzi rahvuspark

Harzi rahvuspark (saksa keeles Nationalpark Harz) on looduskaitseala Saksamaa Alam-Saksi ja Saksi-Anhalti liidumaadel.

See koosneb Lääne-Harzi mäestiku osadest, ulatudes Herzbergist ja Bad Lauterbergist lõunaservas Bad Harzburgi ja Ilsenburgini põhjanõlvadel. 95% alast on kaetud metsaga, peamiselt kuuskede ja pöökidega, seal on mitu sood, graniitkivi ja oja. Park on osa Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustikust.

Praegusel kujul loodi park 1. jaanuaril 2006, kui ühendati 1994. aastal Alam-Saksimaal loodud Harzi rahvuspark ja 1990. aastal Saksi-Anhaltis loodud Ülem-Harzi rahvuspark. Kuna endine Saksamaa sisepiir jooksis läbi Harzi, olid suured mäestiku osad asustamata ja jäid, peale kindlustuste, aastakümneteks täiesti puutumata. Tänapäeval katab park Goslari, Göttingeni ja Harzi kreisi osi.

Harzi rahvuspargi harvad loomad on vesipapp, must-toonekurg, rabapistrik, euroopa metskass ja eriti ilves. Viimane ilves Harzi mägedes lasti maha 1818. aastal, kuid 1999. aastal loodi taaselustamise projekt. 2002. aastast on sündinud mitu metsikut ilvest. Kuid katse taastada metsise (Auerhuhn) populatsioon ei olnud edukas.

Geograafia

24 700 ha Harzi rahvusparki katab umbes 10% kogu Harzi alast. Park asub Harzi lääneosas (vaata Ülem-Harz) ning ulatub Wernigerodest ja Ilsenburgist põhjas Herzbergu ja Bad Lauterbergini lõunas. Pargi piiril on maastik põhjas umbes 230 m üle merepinna ja lõunas 270 m üle merepinna ning tõuseb Brockeni tipus kõrguseni 1141,1 m üle merepinna.

Rahvuspargist saab alguse mitu jõge, sealhulgas Bode, Oder ja Okeri lisajõgi Ilse. Lõunasse voolavad Oderi veed kogutakse ajaloolisse Oderteichi veehoidlasse, mis valmis 1722. aastal Sankt Andreasbergi kaevanduste varustamiseks, ja toidavad Oderi tammi pargi kaguservas. Muud tammid ja järved rahvuspargis või selle piiridel on Eckeri tamm ja Silberteich. Kõrgeimad tipud on Brocken, Bruchberg ja Achtermannshöhe.

Ajalugu

Praegune Harzi rahvuspark loodi 1. jaanuaril 2006, kui ühendati samanimeline vana park Alam-Saksimaal ja Ülem-Harzi rahvuspark (Nationalpark Hochharz) Saksi-Anhaltis. Ühendamisest saati on selle suure looduskaitseala eesotsas Andreas Pusch.

Ülem-Harzi rahvuspark loodi SDV rahvuspargi programmi osana 1. oktoobril 1990, kaks päeva enne Saksamaa taasühinemist, ministeeriumi otsusega Ida-Saksamaa valitsuse poolt. Park hõlmas suurt osa Ida-Harzist, ligikaudu Eckeri tammist ja Ilsenburgist põhjas ning Schierkest lõunas, samuti Brockenist. Piirkonda iseloomustab suhteliselt rahulik taime- ja loomakeskkond, mis on tingitud peamiselt selle asukohast vahetult vana Saksamaa sisepiiri ääres. SDV ajal, kuni 1961. aastani, pääses Brockenisse kergesti omandatava passiga. 13. augustist 1961 muutus see piiritsooniks, mis tähendab, et turistid ei saanud seda enam külastada. 1980. aastate keskpaigas ilmnesid Harzis esimesed probleemid, nagu üraskite ja seeninfektsioon. Optimismi vaimus taasühinemise ajal oli see täpselt see, mis ajendas rahvuspargi loomist. 1. jaanuaril 1991 loodi Hubertus Hlawatschi juhtimisel rahvuspargi peakorter Wernigerodes. Hlawatschi järglane oli Peter Gaffert, kes juhtis idaparki 1995. aastast kuni selle ühendamiseni Harzi rahvuspargiga Lääne-Harzis 1. jaanuaril 2006.

Pargi Alam-Saksimaa osa avati 1. jaanuaril 1994 pärast neli aastat ettevalmistusi. Selle looja oli Dr. Wolf-Eberhard Barth. Kuigi ühendatud rahvuspargi projekti arutati varsti pärast taasühinemist mõlemal liidumaal, läks veel 12 aastat, enne kui pargid ühendati.

Harzi rahvuspark kuulub Euroopa katusorganisatsiooni EUROPARC-i Föderatsiooni, rahvusparkide, biosfäärikaitsealade ja loodusparkide föderatsiooni. See puudutab muu hulgas teabevahetust, kõrgharidust ja suhtekorraldust. Selle katusorganisatsiooni Saksa sektsioon EUROPARC Deutschland on korraldanud ka mitmete suurte kaitsealade ühinemist Saksamaal.

2005. aastal lisati rahvuspark Euroopa hartasse Säästev turism kaitsealadel.

Praegu on rahvuspargis 188 töötajat, neist 59 töötab Wernigerode rahvuspargi peakontoris või tema eelpostil Sankt Andreasbergis OT Oderhaus. 40 töötajat rahvuspargi valveteenistusest, keda tuntakse ka pargivahtidena, korraldavad giidiga ekskursioone ja hoolitsevad keskkonnakoolitusega seotud ülesannete, sealhulgas teavitamiskohtade ja rahvuspargi hoonete hooldamise eest. (31. detsembril 2007)

Ökoloogia

Taimestik

Ülem-Harzi looduslikud metsad koosnevad peamiselt kuusest (Picea abies) ja pihlakast (Sorbus aucuparia); heitlehised puud domineerivad ainult allpool 600 m üle merepinna. Kuna Harz oli 19. sajandil maagikaevandamisega osaliselt lagedaks raiutud, arendas krahvi peametsnik Hans Dietrich von Zanthier välja metsauuendamise kontseptsiooni kiiresti kasvavate kuuskedega. See tõi kaasa nüüdseks laialt levinud kuusekülvi. Erinevalt "Harzi mändidest" tulevad teistest piirkondadest sisse toodud männid Harzi lume- ja jääoludega halvemini toime ja on seega vastuvõtlikumad üraskite infektsioonile.

Praegu koosneb 82% metsast kuuskedest. Vaid 12% puudest on pöögid. Ülejäänud 6% on tammed, pihlakad või kased (detsembris 2007).

Harzi rahvuspargis on mitmesuguseid taimestikualasid. Subalpiinsel alal kõrgemal kui 1050 m on kuusk "lahingutsoon". Seal ei ole haruldane leida üle 250 aasta vanuseid ja tuulega kummalisteks kujunditeks paindunud puid. Kuid seal domineerivad poolpõõsastega nõmmed ja kõrgsood (Hochmoore). Kõrgmäestiku taimestikutsoon on vahemikus 750–1050 m üle merepinna, domineerib kuusk. Neid alasid leidub Schierke ja Torfhausi lähikonnas. Keskmäestiku tsoonis vahemikus 450–750 m üle merepinna ja allmäestiku tsoonis domineerivad taimestikus pöögimetsad. Tänapäevased pöögid kasvavad peamiselt happelisel pinnasel. Kõige tavalisem metsatüüp on Hainsimsen pöögimets. Kõrgusel üle 700 m on see tavaliselt kõrvuti kuuse-pöögi segametsaga. Kuid rahvuspargis on see ala kahanenud vaid mõneks puistuks ja on suures osas asendunud kuusega. Ilsenburgi piirkonnas esineb kuusk isegi 230 m kõrgusel. Nendes tsoonides ei ole kuusk kodus ja kliimamuutuse tagajärjel kannatab see üha enam üraskite infektsioonist. Praegu metsastab rahvuspargi teenistus neid alasid ümber, et võimaldada algsel pöögil ja vahtral, mis peaksid seal domineerima, ümber asuda.

Harz on koduks Brockeni anemoonile (Pulsatilla alpina subsp. alba), mis kasvab Saksamaal vaid Brockeni platool. Kuid selle säilimine on eriti ohustatud Saksamaa taasühinemist saati kasvanud turismist. Brockeni aed, botaanikaaed Brockeni tipus, tegeleb peamiselt taimeliikide kaitsega ja mäetipu ala taastamisega.

Eriti väärtuslikud looduskaitsealad on endiste soode taastamise käigus tekkinud rabad. Tingimused on soodsamad selle poolest, kuna pargis olevad rabad on inimese poolt vähem mõjutatud kui rabad Alam-Saksi tasandikul. Kui puit muutus Harzis haruldaseks, püüdsid kohalikud elanikud ära kasutada turbarabasid. See osutus kahjumlikuks turba madala kütteväärtuse ja ilmastikutingimuste tõttu Ülem-Harzis. Harzi rabad on eripärasuse ja taimestiku tõttu rahvusvahelise tähtsusega.

Loomastik

Ilves elab nüüd taas metsikuna Harzis, olles olnud mägedest hävitatud 19. sajandi algusest saati. Viimane teade edukast ilvesejahist Harzis pärineb 1818. aastast. 11-päevase jahiga, millest võttis osa peaaegu 200 inimest, lasti isane ilves Lautenthalis maha. Niinimetatud Ilvesekivi tuletab meelde selle konkreetse jahi edu. 1999. aastal otsustati ilves taaselustada. Ainuüksi aastatel 2000–2004 lasti loomakasvatusprogrammidest vabaks 19 ilvest. Enne vabastamist valmistati loomad suurtes tarandikes ette selleks, et neid vabadusse aklimatiseerida. Lisaks on Rabenklippel rahvuspargi metsarestorani kõrval vaatlemisruum, kus pargi külastajad võivad arglikke kaslasi ka näha. 2002. aastast on olnud mitu juhtumit looduses sündinud poegadest. Märtsis varustati isane ilves GPS-saatjaga, nii saab looma läbitud vahemaa kohta täpseid üksikasju teada. Projektimeeskond saab SMS-i kaudu saatjalt teavet.

Liigitaastamisprojektiga püüti piirkonda tagasi tuua metsis, kes kadus Harzi aladelt 1920.–1930. aastatel. Alates 1978. aastast kasvatati seal üles ja lasti vabadusse umbes 1000 lindu. Vaatamata lindude arvule ei osutunud populatsioon püsivaks. Nurjunud projekt lõpetati 2003. aastal.

Harz on praegu üks Saksamaa kõige olulisemaid metskassi elupaiku. Saksamaal on see tõsiselt ohustatud. Eeldatakse, et Harzi metskassil on püsiv populatsioon. See on kogu piirkonnas laialt levinud, eelistades neid piirkondi, mis on soojemad, rikkalikumad, mitmekesisemad ja toiduga paremini varustatud (madalamal asuv heitlehine mets toidu suurema kättesaadavusega).

Lisaks ilvesele ja metskassile on Harzi rahvuspargis olulised liigid ka punahirv ja metskits.

Kõige tavalisem invasiivne liik on pesukaru, kuid mõnikord esineb ka kährikut. Muflonit, mis toodi 1930. aastatel Harzi eri piirkondadesse jahikaalutlustel, leidub ka pargis.

Ökoloogilised probleemid

Hiljuti on Harzi rahvuspark kannatanud üraskite puhangutest, samuti happevihmast ja muudest keskkonnaprobleemidest. Üraskite arvukus suureneb seal kliimamuutuse ja globaalse soojenemise tõttu. 2006. aastast alates on üraskid seal astmeliselt paljunenud. Ka keeristorm Kyrill tegi piirkonnale kahju: puid, eriti kuuski, murti laiadel aladel. Rahvuspargi juhatus sattus kohalike kogukondade tule alla üraskimeetmete tulemusena, mida järgnevalt vaja oli. Eelkõige kritiseeris rahvuspargi Ilsenburgi kogukond tehnoloogia (näiteks metsalangetusmasinate) kasutamist. Maastiku ligipääsmatuse tõttu ei olnud tõepoolest mingit muud võimalust mõjutatud aladelt tuulemurtud puutüvesid välja vedada.

Harzi rahvuspargi niinimetatud loodusliku arengu tsoonis, mis ümbritseb tuumikala, võetakse vajadusel üraskimeetmed ja rajatakse istandused metsa loodusliku arengu soodustamiseks. Pöökide ja tammede kaitseks on vaja rahvuspargi metsiku looduse juhtimist. Kaebused, mis era- või riiklikul jahil pargis esinesid, lükati põhjendamatutena tagasi.

Tsoneerimine

IUCN (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) on tunnistanud Harzi rahvuspargi rahvuspargiks (II kategooria kaitseala IUCN süsteemis). Selle saavutamiseks, reeglite kohaselt, tuleb vähemalt 75% alast jätta kõrvale, kui loodusliku bioloogilise mitmekesisuse tsoon (tuumiktsoon). Selles tsoonis tuli loodus jätta täiesti omapead. Kui seda osatähtsust ei saavutata, võib seda piirkonda klassifitseerida niinimetatud areneva rahvuspargina, kui seda hinnatakse nende tingimuste täitmiseks 30 aasta jooksul.

Harzi rahvuspark loetakse arenevaks rahvuspargiks. Praegu on 60,3% pargi alast määratud kui loodusliku bioloogilise mitmekesisuse või tuumiktsoon. Eesmärk on ületada 75% lävi aastaks 2020.

38,5% pargi alast on praegu ikka veel loodusliku arengu tsoon. Seal võetakse meetmeid metsade arendamise kontseptsiooni kohaselt. Eesmärgiks on viia võimalikult suur ala sellest loodusliku arengu tsoonist üle loodusliku bioloogilise mitmekesisuse tsooni.

Osa pargist loetakse kasutusalaks. Need on alad, mis on olulised turismile või on ajaloolis-kultuurilise tähtsusega, nagu Brockeni tipp või mägiaasad. Seal kasutatakse tulevikus ka konserveerimismeetmeid.

Lisaks on rahvuspargi servas 500 m laiune riba, kus rakendatakse meetmeid, mis kaitsevad külgnevaid alasid.

Välislingid