Harrastusteadus

Lühidokumentaal iseõppinud seeneteadlasest William Padilla-Brownist (2022)

Harrastusteadus (ka kodanikuteadus, huviteadus; inglise keeles Citizen Science) on inimeste vabatahtlik panus teadusse. Selleks võib olla vaatluste tegemine, andmete talletamine ja analüüsimine või muu abistav tegevus. Sageli on harrastusteadus seotud hobitegevusega: näiteks lindude vaatlemise, putukate kogumise, harrastusastronoomiaga.

Eestis on mitmeid organisatsioone ja ühendusi, mis kasutavad harrastusteadlaste abi seireandmete või fenoloogiliste vaatluste kogumisel, näiteks Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Looduseuurijate Selts. Harrastusteadlaste panus laiendab elurikkuse uurimise haaret, aidates andmeid koguda ka paikadest, kuhu teadlased ei jõua. Harrastusteaduse tulemusi kasutavad teadlased näiteks looduskaitse korraldamisel, keskkonnategevuskavade ettevalmistamisel ja keskkonnaseisundi hindamisel.

Euroopa Harrastusteaduse Assotsiatsiooni (inglise keeles European Citizen Science Association) juures tegutsev hea tava ja võimekuse arendamise töörühm on pannud kokku mõned olulisemad põhimõtted, mida nemad peavad harrastusteaduse hea tava aluseks.

Need on järgmised.

1. Harrastusteaduse projektid loovad harrastajate aktiivsel osalusel uut teaduslikku teadmist ja mõistmist. Projektis saab osaleda iga teadushuviline, kes soovib jagada oma tähelepanekuid või teha kaastööd muul viisil, näiteks olla abiks projekti juhtimisel.
2. Harrastusteaduse projektidel on otsene teaduslik väljund. Näiteks leitakse vastus mõnele teadusküsimusele või kogutakse teavet looduskaitseliste ja maakorralduslike tegevuste ning keskkonnapoliitika planeerimiseks.
3. Osalemisest on kasu nii tipp-teadlastel kui ka harrastajatel. Väärtus võib seisneda uurimistöö tulemuste avaldamises, õppimisvõimalustes, kaasategemise lustis, ühiskondlikus toetuses, eneseteostuses teadusliku andmestiku täiendamise kaudu, aga ka võimaluses rääkida kaasa kohaliku, rahvusliku või rahvusvahelise tähtsusega probleemküsimustes, mõjutades seeläbi ka poliitikate kujunemist.
4. Harrastajad võivad soovi korral osaleda teadusliku uurimistöö mitmes erinevas järgus. See võib seisneda uurimisküsimuse täpsustamises, meetodi väljakujundamises, andmete kogumises ja analüüsimises, tulemuste sõnastamises.
5. Harrastajad saavad oma tegevusele tagasisidet. Näiteks, kuidas on kasutatud nende kogutud andmeid ja millised olid uurimistulemused ning töö ühiskondlikud ja poliitilised väljundid.
6. Harrastusteadus on üks teadustöö viise. Sellel on oma piirangud ja eeldused, mida tuleks arvesse võtta ning tähele panna. Siiski võimaldab harrastusteadus erinevalt traditsioonilistest teadusmeetoditest enam kaasata avalikkust ja muuta teadust demokraatlikumaks.
7. Harrastusteaduse projektide andmed ja metaandmed tehakse kõigile kättesaadavaks ning tulemused avaldatakse avatud juurdepääsuga väljaannetes. Andmeid võib jagada projekti ajal või pärast projekti lõppu juhul, kui ei ole vajalik kaitsta kellegi julgeolekut või privaatsust.
8. Harrastusteadlaste osalusele viidatakse projekti tulemustes ja publikatsioonides.
9. Harrastusteaduse projektide juures hinnatakse nende teaduslikku väljundit, andmete adekvaatsust, osalejate kogemust ning laiemat ühiskondlikku ja poliitilist mõju.
10. Harrastusteaduse projektide juhid arvestavad seaduslike ja eetiliste piirangutega, mis puudutavad autoriõigust, intellektuaalset omandit, andmete jagamise kokkuleppeid, salastatust, viitamist ja mistahes tegevuste mõju keskkonnale.

Harrastusteadus Eestis

• Eestis arendavad harrastusteadust Tartu Ülikooli loodusmuuseum, Eesti Loodusuurijate Selts ja Keskkonnaagentuur.
• Harrastusteadlaste järelkasvu aitavad kasvatada projekt "Tere, kevad!" ja mitmed Eesti Ornitoloogiaühingu ettevõtmised.
• Eestimaa Looduse Fondi kodanikuteaduse algatus on näiteks projekt "Eesti otsib nurmenukke". Teadusprojekti eesmärk on koguda teadustööks andmeid, kaardistades ja uurides paljudele tuntud kevadlille, harilikku nurmenukku.

Vaata ka

• Zooniverse
• iNaturalist
• eBird