Harold Shipman

Harold Shipman
Sünniaeg	14. jaanuar 1946
Surmaaeg	13. jaanuar 2004 (57-aastaselt)

Harold Frederick Shipman (14. jaanuar 1946 – 13. jaanuar 2004) oli briti arst, kes võis olla Suurbritannia kõigi aegade kõige ohvriterikkam sarimõrvar. Teda on hakatud nimetama Mr Death ('hr surm') või Dr Death ('dr surm').

Lapsepõlv ja noorus

Harold Shipman oli pärit Nottinghamist. Tema isa oli veoautojuht.

Teadlikkuse tõttu oma töölisklassipäritolust oli Haroldil tõrjuv hoiak võimalike sõprade suhtes.

Shipmani emale, kes suri 43-aastaselt vähki, kui poeg oli 17-aastane, süstiti viimastel nädalatel enne surma valude vähendamiseks morfiini.

1965 hakkas Harold õppima Leedsi Ülikoolis meditsiini. Ta oli Pontefracti üldhaiglas nooremintern (1970 ja vanemintern (1971). 1974 hakkas ta tööle Todmordenis Abraham Ormerodi meditsiinikeskuses. Seal hakkas ta endale seadusevastaselt süstima valuvaigistit petidiini.

See tuli välja ning ta sai 1976. aastal 600 naela suuruse trahvi narkootikumide tarvitamise ja võltsimise eest. Ta nõustus psühhiaatrilise raviga.

Pärast lühiajalist töötamist meditsiiniametnikuna Durhamis hakkas Shipman 1977 arstina tööle Hyde’i linnas Donneybrook House’is. 1992. aastal hakkas ta praktiseerima üksinda.

Kuriteod

Sõltumatu uurimise kokkuvõtte järgi juulist 2002 tappis ta aastatel 1975–1998 West Yorkshire'is Todmordenis ja Suur-Manchesteri idaosas Hyde'is perearstina töötades 215 oma patsienti. Kokkuvõtte teinud kohtunik Dame Janet Smith möönis, et on veel 45 kahtlast surmajuhtumit, mida ei saa täie kindlusega Shipmani arvele kirjutada. Selle uurimise lõplikud tulemused avaldatakse 2004. aastal.

Shipman tappis oma ohvrid surmava diamorfiinisüstiga. (Diamorfiin on meditsiinis kasutatav heroiini variant, mida Suurbritannias lubatakse kasutada valuvaigistina.)

Tema ravialustest suri kokku 459 inimest ja paljud juhtumid jäävad hämarusse, sest Shipman kirjutas sageli üksinda surmatunnistuse välja. Ta võltsis haiguslugusid, et kinnitada surma põhjust surmatunnistusel, ja valetas sugulastele, et kutsus kiirabi välja. Ta tegi surmavaid süste sageli isegi ohvri kodus ajal, kui majas oli patsiendi perekonnaliikmeid.

Enamik ohvreid olid eakad naised. Ohvrite vanus oli 41–93 aastat.

Suur suremus tema patsientide hulgas tegi kolleegidele muret, kuid patsiendid usaldasid teda. Ta oli patsientide suhtes väga tähelepanelik ja hoolitsev.

Motiivid

Shipman ei ole andnud oma tegude kohta mingeid ütlusi, nii et tema motiivid jäävad saladusse. Ta leiti süüdi olevat ka oma viimase ohvri, Hyde'i endise linnapea, lesknaise Kathleen Grundy 386 000-naelase testamendi võltsimises, kuid rohkem rikkaid patsiente tal ei olnud. Seetõttu on arusaamatu, miks 3100 patsiendiga perearstist sai sarimõrvar.

Tabamine, uurimine, kohus ja vangla

Shipmani kuriteod avastati pärast seda, kui ta püüdis võltsida 24. juunil 1998 surnud Kathleen Grundy testamenti. Shipman oli teinud koduvisiidi, tuues ettekäändeks vereproovi võtmise väljamõeldud uurimistöö tarbeks. Võltsimine ebaõnnestus, sest testamendi tekst oli kohmakalt trükitud Shipmani kirjutusmasinal ja kogu varanduse jätmine arstile oli ebausutav. Shipman võltsis ka patsiendi allkirjad, kuid tal oli kaks tunnistajat, kes nägid, kuidas Grundy kirjutas alla mingile paberile. 24. juulil andis ohvri tütar asja politseile uurida. Ohvri surnukeha ekshumeeriti augustis ja sellest leiti diamorfiini jälgi. Politsei oli sama aasta märtsis ühe perearsti kahtlustuste tõttu tema tegevust uurinud, kuid ei suutnud leida tema vastu tõendeid.

Enne arreteerimist ütles Shipman meditsiiniõele, et ta jääb tõendite põhjal süüdi, ning hakkas nutma. Ainuke asi, mis ta Grundy surma puhul valesti tegi, olevat olnud see, et ta ei suutnud teha nii, et Grundy surnukeha kremeeritaks.

Shipman kutsuti koos advokaadiga 7. septembriks politseisse. Kui Shipmanil paluti kommenteerida surma põhjust (morfiini või diamorfiini üledoos), siis Shipman väitis, et oli kahtlustanud Grundyt narkootikumide kuritarvitamises või regulaarses tarvitamises.

Shipman eitas järjekindlalt oma süüd. Ta eitas isegi süüdistusi mürgiste ravimite kuritarvitamises ja surmatunnistustele valeandmete kirjutamises, kuigi need olid ilmsed faktid. Seetõttu ei ilmnenud ka süüd kergendavaid asjaolusid.

Kohtuprotsess Shipmani üle kestis neli kuud. Shipman mõisteti jaanuaris 2000 süüdi 15 patsiendi tapmises. 31. jaanuaril kell 17.07 mõistis kohtunik Forbes talle Prestoni kohtus 15 eluaegset vanglakaristust. Siseminister David Blunketti korraldusel 2002 pidi ta jääma eluks ajaks vanglasse.

Juunis 2002 viidi Shipman Franklandi vanglast Durhamis üle Wakefieldi vanglasse. Ülbe käitumise tõttu alandati enne jõule 2002 Shipmani staatust vangina. Kambrist viidi televiisor ära ja ta pidi hakkama kandma vanglariideid. Enesetapule eelnenud nädalal mõned tema privileegid taastati.

Kuni Wakefieldi vanglasse üleviimiseni oli Shipman enesetapuvalve all, kuid Wakefieldis see lõpetati, sest tema käitumine ei viidanud võimalikule enesetapule. Teda kontrolliti iga tund. Enesetapule eelneval õhtul oli tal kuueminutine telefonikõne oma abikaasaga, mis ei sisaldanud midagi ebaharilikku.

Surm

Ta leiti kella kuuese rituaalse ülevaatuse käigus pooduna oma kambrist Wakefieldi vanglas West Yorkshire'is 13. jaanuaril 2004 kell 6.20 ning tunnistati surnuks kell 8.10. Esialgse teate kohaselt poos ta end voodilinade abil oma kambri trellide külge.

Isiklikku

Aastal 1966 abiellus Shipman Primrose'i, talunikutütrega, kellega ta oli tuttavaks saanud Leedsis õppimise ajal oma ööbimiskohas Wetherbys. Primrose oli Haroldist aasta noorem. Neil sündisid tütar Sarah (1967) ning pojad Christopher (1971), David (1981) ja Sam (1983).

Perekonnaliikmed jäid talle ustavaks.

Vaata ka

• John Bodkin Adams, Briti arst, arvatav sarimõrvar