Harilik sealõuarohi

Harilik sealõuarohi
	; Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Iminõgeselaadsed Lamiales;
Sugukond	Sealõuarohulised Scrophulariaceae;
Perekond	Sealõuarohi Scrophularia;
Liik	Harilik sealõuarohi;
Binaarne nimetus
	Scrophularia nodosa; L.
Sünonüümid
	Scrophularia cechica' Opiz ; Scrophularia chamaeneriifolia Schustler; Scrophularia foetida Garsault; Scrophularia halleri Gueldenst. ex Ledeb.; Scrophularia hemschinica C. Koch; Scrophularia hemshinica K.Koch; Scrophularia italica Mill.; Scrophularia major Bub.; Scrophularia sckellii Spreng.; Scrophularia subnodosa Schur, 1904; Scrophularia ternata Schur; Scrophularia wirtgenii Koch ex Opiz;

Harilik sealõuarohi (Scrophularia nodosa) on sealõuarohuliste sugukonda, sealõuarohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Harilikku sealõuarohtu on kasutatud ravimtaimena.

Kirjeldus

Taime kõrgus võib olla 40–160 cm. Vars on püstine ja teravalt neljakandiline. Varrelehed on lühikese rootsuga või istuvad, kõrglehed kolmnurksed. Väikesed õied on koondunud otsmiste pööristena ebasarikataolisse õisikusse, ülahuuled on punakaspruunid, kroon rohekas. Õisiku- ja õieraagudel on tumedad näärmekarvad. Harilik sealõuarohi õitseb juunist septembrini.^[viide?]

Risoom on muguljalt paksenenud.

Kasvukoht

Harilik sealõuarohi kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, karjamaadel, tee- ja kraaviservadel, elamute läheduses, tavaliselt üksikute taimedena.

Eripärad

Taime osad tekitavad pärast katkirebimist ebameeldiva lõhna. Metsloomad seda taime ei söö.

Hariliku sealõuarohu lehed
Hariliku sealõuarohu õied
Õis (pealtvaade)
Õis (külgvaade)
Õis (pealt-, külg- ja altvaade)
Poolitatud õis
Harilik sealõuarohi
Hariliku sealõuarohu risoom

Kasutamine

Taime on rahvameditsiinis kasutatud lümfisõlmede paistetuse, mitmesuguste nahahädade ja haavade parandamise soodustamiseks.

Droog

Droogiks on ürt (Scrophulariae herba) ja juured (Scrophulariae radix). Ürti kogutakse õitsemise ajal ja juuri sügisel või kevadel.

Droogi näidustused

Tuntakse nii ürdi kui ka juurte uriini- ja higieritust soodustavat toimet, teada on ka põletiku- ja sooleparasiidivastane ning haavu parandav toime. Eesti rahvameditsiinis on ürdist pressitud mahlaga püütud ravida paistetust, kärnu, sügelisi jmt nahal tekkinud haiguslikke seisundeid.

Hiinas tarvitatakse taime vähi vastu. Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaste rahvameditsiinis on taime kasutatud maohammustuse korral.

Tänapäeva homöopaatias kasutatakse värsket ürti kurgumandlipõletiku, kõrgvererõhktõve ja lümfitursete ning liiga sageli esinevate külmetushaiguste korral.

Vigala Sassi taimeravi

Aleksander Heintalu on märkinud, et sealõuarohuga saab ravida hemorroide, liigeste ekseeme, sügelisi, vistrikke, aknet, seenhaigusi, paiseid, põsekoopapõletikku, rinnanäärmete ja -nibude põletikku (nii salviga kui ka suukaudsel manustamisel) ning sisekõrvapõletikku.^[2]

Korje: V kuu. Kasutatakse hariliku sealõuarohu õisikuid ja risoome.

Alkoholitõmmis: 8–10 grammi värsket droogi riivida ning lisada sellele 150 grammi alkoholi kangusega 40–50%. Lasta tõmmata 8–10 päeva. Pärast tõmbamisaega lisada tilkadena tee sisse sooleusside väljutamiseks.
Tee: 2–3 grammi peenestatud droogi (õisikuid) 1/2 l keeva vee kohta, keeta vaiksel tulel 10–15 minutit, lasta tõmmata 20–30 minutit ja kurnata. Teed juua tühja kõhu peale 3–4 korda päevas 60–100 grammi korraga.^[2]

Keemiline koostis

Harilik sealõuarohi sisaldab iridoide (aukubiin, harpagiid, atsetüülharpagiid, tsinnamoüülaukubiin), flavonoide (nt diosmiin), kumariine, saponiine, tanniine, alkaloide,^[3] kardioaktiivseid glükosiide, resiini, suhkruid ja orgaanilisi happeid.

Juured sisaldavad flavonoide, kumariine, fenoolhappeid, iridoide jpm.

Ohud

Harilikku sealõuarohtu, eriti selle juuri peetakse inimestele mürgiseks.^[3] Mürgistusi on saadud ka inhalatsiooniga. Toksilised toimeained on saponiinid, flavonoidid, iridoidid.^[2]

Teadusuuringutes

Hariliku sealõuarohu ekstrakti toimet katsetati (in vitro) küüliku soolestikuga (tühisool). Tulemused näitasid et taimeekstrakti erinevad annused ja fraktsioonid võivad häirida küüliku tühisoole silelihaste normaalset talitlust.^[4]

Nimetus

Linnaeus pani taimele ladinakeelse nimetuse Scrophularia ja lisas nodosa 1753. aastal – see viitab paisunud risoomidele, mis meenutavad üles paistetanud skrofuloosseid lümfisõlmi^[5] (tuberkuloosi vorm).

Viited

↑ GBIF Backbone Taxonomy, Scrophularia nodosa L.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 121, 2012
↑ ^3,0 ^3,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 830, 2010
↑ Ahmad M, Muhammad N, Mehjabeen, Jahan N jt, Spasmolytic effects of Scrophularia nodosa extract on isolated rabbit intestine., lühikokkuvõte, Pak J Pharm Sci. jaanuar 2012 ;25(1):267-75, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)
↑ Henry Oakeley, Jane Knowles, Michael de Swiet, Anthony Dayan, A Garden of Medicinal Plants, lk 32, Royal College of Physicians, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.06.2016)(inglise keeles)

Välislingid

Harilik sealõuarohi andmebaasis eElurikkus

Sissekanne andmebaasis ITIS
LEXIKON DER ARZNEIPFLANZEN UND DROGEN, Scrophularia nodosa
Scrophularia nodosa Linnaeus 1753 (Family Scrophulariaceae)
Philip C. Stevenson, Monique S. J. Simmonds, Julia Sampson, Peter J. Houghton ja Peter Grice, Wound healing activity of acylated iridoid glycosides from Scrophularia nodosa, Issue Phytotherapy Research, Phytotherapy Research,

16. väljaanne, nr 1, lk 33–35, veebruar 2002

Harilik sealõuarohi Scrophularia nodosa
Gabrielle Hatfield, Hatfield's Herbal: The Curious Stories of Britain's Wild Plants, Penguin Books, 2007
Xuan Shen – Scrophularia root – Ningpo Figwort – "Dark Root", 15. mai
Graeme Tobyn, Alison Denham, Midge Whitelegg, The Western Herbal Tradition: 2000 Years of Medicinal Plant Knowledge, lk 302–304, 2011

[x7C4v-1] GBIF Backbone Taxonomy, Scrophularia nodosa L.

[1DHJg-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart, "Vigala Sassi taimeravi", Pegasus, lk 121, 2012

[Wmzor-3] 3,0 ^3,1 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 830, 2010

[1H3q7-4] Ahmad M, Muhammad N, Mehjabeen, Jahan N jt, Spasmolytic effects of Scrophularia nodosa extract on isolated rabbit intestine., lühikokkuvõte, Pak J Pharm Sci. jaanuar 2012 ;25(1):267-75, veebiversioon (vaadatud 13.06.2016) (inglise keeles)

[CZH90-5] Henry Oakeley, Jane Knowles, Michael de Swiet, Anthony Dayan, A Garden of Medicinal Plants, lk 32, Royal College of Physicians, 2015, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.06.2016)(inglise keeles)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

Harilik sealõuarohi
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond	Sealõuarohulised Scrophulariaceae
Perekond	Sealõuarohi Scrophularia
Liik	Harilik sealõuarohi
Binaarne nimetus
Scrophularia nodosa L.
Sünonüümid
Scrophularia cechica' Opiz Scrophularia chamaeneriifolia Schustler Scrophularia foetida Garsault Scrophularia halleri Gueldenst. ex Ledeb. Scrophularia hemschinica C. Koch Scrophularia hemshinica K.Koch Scrophularia italica Mill. Scrophularia major Bub. Scrophularia sckellii Spreng. Scrophularia subnodosa Schur, 1904 Scrophularia ternata Schur Scrophularia wirtgenii Koch ex Opiz^[1]