Harilik leeskputk

Harilik leeskputk
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Anthophyta;
Klass	Päriskaheidulehelised Eudicotyledonae;
Selts	Sarikalaadsed Apiales;
Sugukond	Sarikalised Apiaceae;
Perekond	Leeskputk Levisticum;
Liik	Harilik leeskputk;
Binaarne nimetus
	Levisticum officinale; W. D. J Koch
Sünonüümid
	Levisticum paludapifolium Asch.

Harilik leeskputk (Levisticum officinale) on sarikaliste sugukonda leeskputke perekonda kuuluv, kõrge mitmeaastane rohttaim, mida kasutatakse nii maitse- kui ravimtaimena.

Nimetus

Hariliku leeskputke rahvapärased nimetused on elajahein, karurohi, külmakingaliistik, leestükid, litskijuur, lääbus ja ussirohi.^[1]

Ajalugu

Selle taime paljude keelte rahvapärastes nimetustes on viide armastusele. Üheks põhjuseks võib olla taime kasutamine armuhaiguste vastu 12. sajandil Inglismaal. Lõuna-Euroopas on harilik leeskputk aiataimena tuntud alates 8. sajandist. Põhiliselt kasvatati teda kloostriaedades ning selle levitamisel mängisid tähtsat rolli benediktiini mungad.^[2] Võimalik, et taime kasutati apteekides juba antiikajal.^[1]

Levik ja kasvukoht

Taime päritolu ei ole kindlalt teada. Võimalik, et taim on omane kogu Euroopale ja Edela-Aasiale. Teiste allikate järgi on taim pärit vaid Vahemere-äärsetest piirkondadest Euroopas ja Edela-Aasias või ka ainult Edela-Aasiast (Iraani ja Afganistani aladelt). Eestis kasvab looduslikult põhiliselt läänesaartel. Aiataimena metsistub kergesti.^[3]

Morfoloogia

Harilik leeskputk on 100–200 cm kõrge mitmeaastane rohttaim. Tal on tugev ja harunev juur, mille koor on kollakasvalge ja sisemus pruunikaskollane. Juure läbimõõt võib olla kuni 1,5 cm ja pikkus kuni 25 cm. Vars on püstine, sirge, õõnes ja vaoline. Lehed on tumerohelised, kahelisulgjad, ülemised lehed võivad olla ka lihtsulgjad. Sulglehekesed on kolmehõlmalised, paljad ja läikivad. Hariliku leeskputke õisikuks on kollakate kroonlehtedega 12–20 kiirega liitsarikas, mis on kinnitunud varre tippu. Taim õitseb eri andmete kohaselt kas juulis ja augustis või hiliskevadel. Lehtedel ja varrel on iseloomulik selleri lõhna meenutav lõhn.^[4]^[3]^[5]

Kasutamine

Ravimtaimena

Harilikku leeskputke on kasutatud ka Eesti rahvameditsiinis. Usuti, et taim aitab seahaiguste ja punetiste vastu, ning teda kasutati usside peletamiseks.

Harilikku leeskputke kasutatakse põhiliselt uriinierituse ergutamiseks ning söögiisu ja seedimise soodustamiseks. Samuti kasutatakse kõhupuhituse, menstruatsioonihäirete, sapi- ja neerukivide korral, sapi erituse soodustamiseks ning köha ja bronhiidi korral röga lahtistamiseks. Hariliku leeskputke alkoholitõmmist kasutatakse alkoholismi vastu. Pikaaegne tarvitamine võib vähendada närvisüsteemi ärritatust. Kasutades nahal, soodustab haavade parenemist ning aitab eemaldada pigmendilaike. Droogi maksimaalne päevane annus ei tohiks ületada 8 grammi.^[5]^[3]

Harilik leeskputk võib põhjustada veretulva väikeses vaagnas paiknevatesse elunditesse ja seega ei sobi kasutamiseks rasedatele. Samuti tuleks ettevaatlik olla ägedate neerukoe parenhüümi haiguste ja südametegevusest või neerutalitlusest tingitud tursete korral. Hariliku leeskputke kasutamisel võib tekkida neeru ärritus.

Harilik leeskputk tekitab tihti ka nahaärritusi ja tugevaid nahapõletikke. Tundlikumad inimesed peaksid lehti ja varsi korjama hommikuti või õhtuti ning kandma kindaid. Ülitundlikel võib nahareaktsioon tekkida ka vaid taime riivamisel. Võimalik, et harilik leeskputk suurendab naha tundlikkust UV-kiirguse suhtes. Taimes leiduvad furokumariinid võivad avaldada fototoksilist, fotomutageenset ja fotokartsinogeenset toimet. Üldiselt on vesitõmmis ohutum alkoholitõmmisest.^[2]^[3]

Droog

Euroopa farmakopöa kohaselt on droogiks hariliku leeskputke peenestamata või peenestatud kuivatatud juurikad ja juured (Levistici radix). Juurt kogutakse sügisel alates taime teisest kasvuaastast. Juuri enne kuivatamist ei lõigata ega peenestata, sest sel juhul väheneks eeterlike õlide sisaldus. Peenestamata droogi õli sisaldus peaks olema vähemalt 0,4% ja peenestatud droogil 0,3%. Võõrlisandeid on lubatud kuni 3%, niiskust 12%, tuhastamisel üldtuhka võib tekkida kuni 8%.^[3]^[2]

Droogiks kasutatakse harvem ka lehti (Levistici folium). Lehti kogutakse suvel soovituslikult enne taime õitsemist ning kuivatatakse temperatuuril 35–45 kraadi.^[3]

Keemiline koostis

Juures leidub 0,35–1,7% eeterlikku õli, millest 70% moodustavad lõhna andvad alküülftaliidid. Lisaks on esindatud E- ja Z-ligustiilid, 3-butüülftaliidid, E- ja Z-butülideenftaliidid, α- ja β-pineen, β-fellandreen, tsitonellaal, pentüültsükloheksadieen, hüdroksükumariinid, furokumariinid (põhjustavad naha tundlikkust) ja polüiinid. Kuivatatud ja kuivatamata droogi koostis on mõnevõrra erinev.

Lehed sisaldavad 0,5–2,7% eeterlikku õli. Koostisse kuuluvad α-terpineool, tsineool, karvakrool, terpeenestrid, seskviterpeenlaktoonid, äädikhape, isopalderjanhape ja tema estrid, võihape, bensoehape. Samuti leidub ftaliide (70%): n-buüüftaliidi, n-butüüllidenftaliidi (annab droogile lõhna) ja lingustiidi. Värsketes lehtedes on rohkelt C-vitamiini. Toime seisukohalt on kõige olulisemad kumariinide gruppi kuuluvad psoraleen, bergapteen, kumariin, umbelliferoon.

Veel leidub taimes mõruaineid, parkaineid, fütontsiide, orgaanilisi happeid, tärklist ja sahhariide.^[3]

Kulinaarias

Hariliku leeskputke lehti kasutatakse salatites ning suppide ja puljongite maitsestamisel. Juuri süüakse ka köögiviljadena või riivituna salatites. Taime maitse sarnaneb mingil määral selleri omaga. Seemneid kasutatakse vürtsina sarnaselt apteegitilli seemnetega.^[4] Suurbritannias segatakse traditsioonilise talvejoogi saamiseks vahekorras 2:1 alkohoolset leeskputke jooki brändiga. Rumeenias on harilik leeskputk eelistatum kohalikke puljongite koostisosa kui näiteks petersell või till ning tema seemneid kasutatakse ka hapendatud kapsa ja kurkide maitsestamisel. Leeskputk on ka mõnede likööride koostises.^[2]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Ain Raal, "101 Eesti Ravimtaime", lk 118-119, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Ain Raal, "Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest", lk 296-298 Tallinn: kirjastus Valgus, 2005
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 514-515, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
↑ ^4,0 ^4,1 Anthony Huxley jt, "New RHS dictionary of gardening", London: Grove's & Macmillan, 1992. ISBN 0-333-47494-5
↑ ^5,0 ^5,1 Ain Raal, "Taimedes talletuv tervis", lk 89-91, Tallinn: kirjastus Valgus, 2003

Välislingid

Harilik leeskputk andmebaasis eElurikkus

[:0-1] 1,0 ^1,1 Ain Raal, "101 Eesti Ravimtaime", lk 118-119, Tallinn: Kirjastus Varrak, 2013

[:1-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Ain Raal, "Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest", lk 296-298 Tallinn: kirjastus Valgus, 2005

[:3-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 514-515, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

[:2-4] 4,0 ^4,1 Anthony Huxley jt, "New RHS dictionary of gardening", London: Grove's & Macmillan, 1992. ISBN 0-333-47494-5

[:4-5] 5,0 ^5,1 Ain Raal, "Taimedes talletuv tervis", lk 89-91, Tallinn: kirjastus Valgus, 2003

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]