Hare'i kvoot

Hare'i kvoot on lihtkvoot, mida kasutatakse valimistel mandaatide jagamiseks. Esimeses voorus jagatakse mandaadid vastavalt sellele, mitu lihtkvooti osalev nimekiri või kandidaat sai. Ülejäänud mandaadid jagatakse sõltuvalt kasutatavast valimissüsteemist, kõige sagedamini kas suurima jäägi või D'Hondti meetodi alusel. Kvoot on nime saanud Inglise advokaadi Thomas Hare'i järgi. Seda nimetatakse ka Niemeyeri (saksa matemaatiku Horst Niemeyeri järgi) või Hamilitoni (Alexander Hamiltoni järgi) meetodiks. Politoloogias mainitakse seda meetodit ka kui Hare-Niemeyeri meetodit.

Valem

$Q={\frac {V}{S}}\,\!$
V - Häälte arv
S - Mandaatide arv
Q - Lihtkvoot

Näide

nimekiri A saab 500 häält,

nimekiri B saab 400 häält,

nimekiri C saab 300 häält.

Ja jagada on 4 mandaati.

Kõigepealt leitakse lihtkvoot. Q = 1200/4 ehk 300 häält annaks ühe mandaadi.

Seega nimekiri A saab: 500 / 300 = 1,67 kvooti;

nimekiri B saab: 400 / 300 = 1,33 kvooti;

nimekiri C saab: 300 / 300 = 1 kvoodi

Esimeses voorus said nimekirjad A, B ja C igaüks ühe mandaadi.

Üks mandaat jäi jagamata.

Jääk nimekirja A puhul 1,67–1=0,67 kvooti.

Jääk nimekirja B puhul 1,33–1=0,33 kvooti.

Jääk nimekirja C puhul 1–1=0 kvooti.

Et jagada on ainult üks mandaat, saab selle nimekiri A.

Lõppseis: nimekiri A saab 2 mandaati, nimekiri B 1 mandaadi ja nimekiri C 1 mandaadi.

Meetodi miinuseks peetakse seda, et see kaldub eelise andma väiksematele parteidele. Selles on ka vastuolusid.

Hare'i paradoksid

Hare'i paradoksid on vastuolulised olukorrad, mis on seotud Hare'i kvoodi rakendamisega. Mõned neist on tingitud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja valimistel kasutatavatest reeglitest.

Alabama paradoks

Kui suurendada esindusorgani kohtade arvu, siis võib tekkida parteide vahel teistsugune kohtade jaotus ning mõni partei võib saada vähem kohti, kui tal oli enne kohtade arvu suurendamist. Näiteks 1870. aastatel oli Rhode Islandis 270-liikmelises Ameerika Ühendriikide Esindajatekojas 2 kohta. Kui Esindajatekoda laienes 280 kohani, siis Rhode Island kaotas ühe koha.

Rahvaarvu paradoks

Seoses Esindajatekoja valimiste reeglitega kaotasid kiirema rahvaarvu kasvuga osariigid Esindajatekojas kohti aeglasema rahvastiku kasvuga osariikidele. Näiteks realiseerus see paradoks 1900. aasta paiku, kui Virginia osariigi elanikkond kasvas 60% kiiremini kui Maine'i osariigis, mistõttu üks Virginia koht Esindajatekojas läks üle Maine'ile.

Uue osariigi paradoks

Uute osariikide kaasamisel on õiglase jaotusega olukorras võimalik mõjutada teiste osariikide kohtade arvu. Näiteks enne 1907. aastat, kui Oklahoma sai osariigiks, oli Esindajatekojas 386 kohta. Võrreldes Oklahoma tolleaegset rahvaarvu teiste osariikide omaga, tulnuks Oklahomale anda 5 kohta, mille tulemusena Esindajatekoja suurus oleks kasvanud 391 kohani. Seejärel pärast kvootide ümberarvutamist selgus, et ka teiste osariikide kohtate arv muutub – Maine sai 4 kohta 3 asemel ja New York kaotas ühe koha: 38-st jäi alles 37.

Kasutamine

Kasutatakse Saksamaal (aastast 1985. D'Hondti meetodi asemel), Itaalias, Venemaal, Leedus võrdelise esindatusosa jaotamiseks ühes ringkonnas. Iraagis jagatakse kõik esindusorgani kohad Hare'i kvoodi abil. Lihtkvooti kasutatakse ka Eesti Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel koos D'Hondti meetodiga.