Hanriot HD.32

Hanriot HD.32

Tootjad	Aéroplanes Hanriot et Cie.
Riik	Prantsusmaa
Tootmisaastad	1924
Meeskond	2
Pikkus	7,11 m
Tiivaulatus	9,20 m
Tiivapindala	29,8 m2
Tühimass	510 kg
Maksimaalne stardimass	760 kg
Mootor	1 Le Rhône 9C, võimsus 60 kW (80 hj)
Tippkiirus	120 km/h
Lennulagi	3850 m
Lennukaugus	200 km

Hanriot HD.32 oli 1920. aastail Prantsusmaal konstrueeritud ja ehitatud õppe-treeningulennuk.

Arendus ja tootmine

Hanriot HD.32 oli sama firma õppelennuki Hanriot HD.14 arendus. Kui HD.14 oli puitkonstruktsioonis, siis HD.32 loomisel asendati osa puitdetaile metallist detailide vastu. Samuti vähendati lennuki tiivaulatust ning muudeti mitmeid muid detaile.

HD.32 osales 1924. aastal korraldatud Prantsusmaa uue õppelennuki konkursil ning võitis selle. Ehitati seerias Prantsusmaa õhujõududele nimetuse HD.32 EP2 all. Siiski oli Prantsusmaa kodumaine õppelennukite turg liiga väike ning firma üritas leida lennukile ostjaid ka välismaal. Selleks korraldati mitmeid promolende ning tänu sellele õnnestus müüa üks lennuk Jaapanisse, mõned lennukid El Salvadori ning kolm lennukit Paraguayle.

Versioonid

• HD.32 (ka H.32) – Le Rhône 9C mootoriga esimene sarja peamine versioon. Ehitati peamiselt Prantsusmaa lennuväele, mõni lennuk õnnestus ka eksportida.
• HD.320 (ka H.320) – Salmson 9Ac mootoriga versioon, 12 ehitati Prantsusmaal ning müüdi 1926. aastal Jugoslaaviale, 45 ehitati alates 1928. aastast litsentsi alusel Zmaj Zemun tehases Jugoslaavias.
• HD.321 (ka H.321) – Clerget 9B mootoriga versioon, 11 ehitati nullist, 4 ehitati ringi HD.32 lennukeist ning veel neli HD.14 lennukeist. Eesti ostis kaks HD.321 lennukit.
• H.40S – Jugoslaavias ehitati kaksteist H.320 lennukit ümber sanitaarlennukeiks, mis said nimetuse H.40S

Kasutus Eestis

Eesti lennuvägi ostis 1920. aastail Prantsusmaalt hävituslennukeid Gourdou Leseurre GL.22, SPAD S.VII ja luurelennukeid Potez 25. Nii otsustati prooviks osta ka prantsuse õppe-treeningulennukeid. 1927. aasta märtsis sõlmiti firmaga Aéroplanes Hanriot et Cie. kahe HD.321 õppelennuki ostuleping. Need jõudsid Eestisse sama aasta septembris ning võeti kasutusele oktoobris.

Soodsama hinna jaoks pidid lennukid saama Esimese maailmasõja ajal ehitatud ning eesti motoristidele Avro 504K lennukite pealt juba tuttavad, kuid kasutamata Clerget 9 mootorid. Lennukite kättesaamisel avastati, et tegelikult oli neile pandud juba kasutusel olnud ning remonditud mootorid, pealegi veel lepingus mainitust teisest seeriast. Kuna tootja keeldus viga tunnistamast ning kohtuskäik oleks kujunenud mootorite hinnavahest kallimaks, siis sellega lepiti. Rohkem lennukeid samalt firmalt lihtsalt enam ei tellitud.

Lennukid võeti algul kasutusele lennukooli teenindanud eskadrillis nr 9. 1930. aastal anti aga üle Tartus asunud eskadrilli nr 5, mis sama aasta sees formeeriti Üksikuks Lennudivisjoniks nr. 2. Jäidki selle divisjoni treeningulennukeiks, üks neist loeti 1937. aastal edasiseks kasutamiseks kõlbmatuks ning kanti maha. Teine pidas vastu kuni 1940. aastani.

Vaata ka

• Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)

Kirjandus

• Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. Aeg. Mehed. Lennukid. Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2001.
• Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015.