Gortšakov

Gortšakov (vene keeles Горчаков, saksa keeles Gortschakow) on vene aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Gortšakovi suguvõsa põlvnes Tšernigovi vürstidest ja selle rajas vürst Roman Ivanovitš Kozelski, kes oli Rjuriku 15. põlve järglane ja kelle hüüdnimi oli Gortšak. Tema järeltulijad teenisid vojevoodide ja stolnikutena, kuid kuni XVIII sajandi lõpuni nad aristokraatide hulka ei kuulunud. Suguvõsa jagunes kolmeks peamiseks liiniks. Keskmine ja noorem haru kustusid mõlemad XVIII sajandil. Vanem liin oli kõige väljapaistvam ja on siiani alles.

1864. aastal võeti Venemaa välisminister vürst Aleksandr Mihhailovitš Gortšakov (1798−1883) Liivimaa, 1865. aastal Eestimaa ja Saaremaa rüütelkonna aadlimatriklisse.

Suguvõsa liikmeid

Ivan Romanovitš Gortšakov (1716−1801), Vene Akadeemia liige, kirjanik
Dmitri Petrovitš Gortšakov (1753−1824), jalaväekindral, Venemaa sõjaminister
Aleksei Ivanovitš Gortšakov (1769−1817), jalaväekindral, Venemaa sõjaminister
Vassili Nikolajevitš Gortšakov (1771−pärast 1802), kindralmajor, Tallinna sõjakomissar, Viimsi mõisnik
Andrei Ivanovitš Gortšakov (1776−1855), jalaväekindral, Riiginõukogu liige
Pjotr Dmitrijevitš Gortšakov (1789−1868), jalaväekindral, Riiginõukogu liige
Mihhail Dmitrijevitš Gortšakov (1793−1861), suurtükiväekindral, Poola asehaldur, Riiginõukogu liige
Aleksandr Mihhailovitš Gortšakov (1798−1883), hiilguslik vürst (1871), tõeline salanõunik, Venemaa välisminister, riigikantsler, Riiginõukogu liige
Nikolai Pavlovitš Gortšakov (130−1919), jalaväekindral
Mihhail Aleksandrovitš Gortšakov (1839−1897), salanõunik, diplomaat
Sergei Dmitrijevitš Gortšakov (1861−1927), tõeline riiginõunik, Vjatka ja Kaluuga kuberner

Kirjandus

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980).
Дворянские роды Российской Империи. Том первый. Кназья. Санкт-Петербург, 1993.
Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ первая. С. Петербургь: Печатано вь типографии Эдуарда Веймара, 1854.

Välislingid