Giovanni Baglione
Giovanni Baglione (u. 1566 – 30. detsember 1643) oli Itaalia maalikunstnik ja kirjanik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Giovanni Baglione sündis umbes 1566. aasta paiku Roomas. Kunstiõpingutega alustas ta juba noorena, õppides Firenze päritolu vähetuntud kunstniku Francesco Morelli käe all. Baglione veetis Morelli juures kaks aastat, elades ja töötades koos oma õpetajaga. Viieteistkümneaastaselt liitus Baglione paavst Sixtus V õukonna maalikunstnikega, aidates kaunistada Vatikani raamatukogu maalingutega[1].
Baglione maalis mitme paavsti ja kardinali jaoks, samuti ka aadlike jaoks, mida ta kirjeldab oma teoses Le Vite de' Pittori, scultori, architetti (1642).
Baglione sai Accademia di S Luca liikmeks 1600. aastal. Kuus aastat hiljem, 1606, ristiti ta rüütliks[2]. 1630. aastatel hakkas ta koguma ja koostama märkmeid, et kirjutada oma kaks kunstiajaloolist teost [3]. Baglione väitis, et on Baglionide järeltulija, kes oli aadlipere Perugiast[2]. Ka vanas eas oli Baglione töökas, ning hästi tasustatud[1].
Baglione suri 30. detsembril 1643 Roomas[2].
Kunstilooming
[muuda | muuda lähteteksti]Baglione joonistused 1580.–1590. aastatest näitavad juba varakult tema originaalsust ja annet. Tema kunstilist arengut mõjutasid nii Itaalias nähtud kunstnikud kui ka sellised meistrid nagu Raffael ja Cavaliere d’Arpino. Teda nimetati ‘esmaklassiliseks maalikunstnikuks’ Orazio Gentileschi poolt[2].
Raffaeli mõjutuste tõttu iseloomustas Baglione kunsti kindel elegants. Samuti oli ta põhjalikult uurinud antiikskulptuuri, ning Michelangelo loomingut. Baglione kunst muutus järjest barokksemaks peale 1606. aastat. Joonestajana märkas ja tunnustas teda Floris van Dyck. Baglione pööras rohkem tähelepanu joonistades riietele, kuna see andis figuuridele volüümi. Ta kasutas oma joonistuste tegemiseks pliiatsit ja kriiti. Mõnikord ka mõlemat korraga[2].
Velázquez olevat inspireeritud maalidest, mida kord Sevillas eksponeeriti. Nende seas oli ka Baglione loomingut[4].
Tema väidetavalt parim töö ei ole säilinud, kuid see maal asus arvatavasti Rooma Peetri kirikus, ning kujutas Tabitha surnust äratamist pühakute poolt. Pärast selle maali lõpetamist ristiti ta rüütliks, paavst Paulus V poolt[5].
Maale
[muuda | muuda lähteteksti]- "Clio"
- "Judith ja Olofernese pea"
- "Neitsi ja laps inglitega"
- "Püha Joosepi unenägu"
- "Taevane armastus ja maine armastus"
Püha Joosepi unenägu
[muuda | muuda lähteteksti]Tegemist on maaliga pärit umbes 1599. aastast, mis asub erakogus[6]. See kujutab Püha Joosepit, kellega vestleb ingel. Võiks öelda, et valguse ja varju tehnika sellel maalil on väga iseloomulik barokile. On rõhutatud dramaatiline kontrast. Valgus peegeldub peale esiplaanil olevale inglile, ning ka tagumistele pisematele inglitele. Kuigi Joosep on pööratud valgusest teisele poole, on ka tema figuur silmapaistev. Joosep paistab olevat veidi ehumunud, ning veidi kõverdunud, jumaliku ilmutuse ees. Maal on detailirohke, läbitöötatud, valguse poolest dramaatiline. Figuuride anatoomiale on pööratud tähelepanu.Teos annab edasi pinget kahe tegelase vahel.
Taevane armastus ja maine armastus
[muuda | muuda lähteteksti]Maal on valminud aastatel 1602–1603. Visuaal jaguneb kahte nurka. Mõlemale figuurile paistab peale valgus, ning tume taust aitab neil hästi välja paista. Valgus, mis neile peale särab, paistab olevat kollane või kuldne, nagu paistaks neile peale õhtune päike, kuid nende tagant ei paista midagi peale pimeduse. Püsti seisva tegelase puhul paistab valgus ta väljasirutatud käe peale, mis tundub olevat valmis andma viimast surmavat hoopi maas lebavale tegelasele. Tema jalge taga paistab olevat veel üks kuju, kes varju on jäänud. Ta tiivad on samuti jäänud valgusvihtu, kuid pikali oleva mehe tiivad on pressitud tema seljataha kokku. Püsti seisev mees on kujutatud suurema, tugevama ja isegi uhkemana. Füüsiliselt tundub ta olevat tugevam, ning samuti kõrgub ta üle enda alla jäänud tegelase üle. Maal võib kujutada pühaduse võitu kurjuse üle.
Püsti seisev figuur on Eros, ning maas lamav figuur kujutab ebapühat armastust. Nurgas istub deemon. Baglione maalis selle vastuseks Caravaggio maalile "Võidutsev Amor", religioosse propagandana[7].
Kirjutised
[muuda | muuda lähteteksti]Tema kuulsus peamiselt tuleb kahest raamatust: Le nove chiese di Roma (1639) ja Vite de’ pittori, scultori, architetti (1642). Mõlemas raamatus kokku on üle kahesaja biograafia kunstnikest, kes Roomas tegutsesid aastate 1572 ja 1642 vahemikus[2]. Ta oli üks paljudest Giorgio Vasari nii-öelda järglastest, kirjutades kunstnike biograafiad[8]. Võimalik, et Le nove chiese di Roma kindlustas talle tiitli kui esimene Rooma baroki ajaloolane[3].
Le nove chiese di Roma oli raamat, mille ta kirjutas tolleaegse maalikunsti ja skulptuuride kohta mis Rooma kirikutes asusid. Sellest ilmus kaks väljaannet, Roomas ja Napolis. Kriitikuna oli Baglione helde[2]. Ta ei langenud diskussioonidesse kunstibiograafiate üle. Tema kogemus kunstnikuna aitas tal hinnata tolleaegseid muutusi kunstivallas. Et inimesed saaksid paremini hinnata tema kriitikat maalide suhtes, kritiseeris ta peamiselt ka publikule nähtavaid ja kättesaadavaid teoseid. Ta kommenteeris ka arhitektuuri ning skulptuuri[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Baglione, Giovanni. Le Vite de' Pittori, scultori, architetti, ed Intagliatori dal Pontificato di Gregorio XII del 1572. fino a' tempi de Papa Urbano VIII. nel 1642, 1642. Lk 401– 404.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Turner, Jane (1996). Dictionary of Art. 3, B to Biard. Grove. Lk 53– 55.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Baglione, Giovanni". Dictionary of Art Historians (Ameerika inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ Enggass, Robert (1970). Italy and Spain, 1600 – 1750. Prentice-Hall. Lk 183.
- ↑ Bryan, Michael (1886). Dictionary of Painters and Engravers: Biographical and Critical (inglise). G. Bell and sons.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Web Gallery of Art, searchable fine arts image database". www.wga.hu. Vaadatud 19. novembril 2024.
- ↑ John, Author (14. mai 2011). "The Divine Eros Defeats the Earthly Eros". { feuilleton } (Briti inglise). Vaadatud 19. novembril 2024.
{{netiviide}}
: parameetris|eesnimi=
on üldnimi (juhend) - ↑ Bryan, Michael (1886). Dictionary of Painters and Engravers: Biographical and Critical (inglise). G. Bell and sons.