Gheorghe Apostol

Gheorghe Apostol

Gheorghe Apostol (16. mai 1913 Tudor Vladimirescu, Galați maakond – 21. august 2010 Bukarest) oli Rumeenia kommunistlik poliitik ja riigitegelane.

Gheorghe Apostol töötas raudteelasena, 1932. aastal sai ta tuttavaks Gheorghe Gheorghiu-Dejiga, kes kaasas ta kommunistlikku liikumisse. 1934. aastal astus Gheorghe Apostol Rumeenia Kommunistlikku Parteisse. Ta arreteeriti mitmel korral ja 1937. aastal mõisteti ta kolmeks aastaks vangi. Vanglast vabanemise järel vahistati ta kommunistliku tegevuse eest uuesti ning teda hoiti kinni mitmes poliitvangide laagris. 1944. aasta augustis, kui Punaarmee ligines Rumeenia piiridele, põgenes Apostol koos mitme kaastöölisega vangilaagrist. On aga ka teine versioon juhtunust, mille kohaselt ta oli vangilaagris kuni vabastamiseni Punaarmee poolt.

Gheorghe Apostolist sai üks Gheorghe Gheorghiu-Deji lähimaid kaastöölisi, nad kuulusid nn vanglafraktsiooni, vastandina Moskva fraktsioonile, mille liider oli Ana Pauker. Aastatel 1948–1968 oli Apostol Rumeenia Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige.

Aastatel 1945–1952 oli Apostol Üldise Töökonföderatsiooni (Confederația Generală a Muncii) president. Aastatel 1948, 1950–1951 ja 1952 oli ta Suure Rahvuskogu (vormiliselt parlament) esimees. 1952–1954 oli ta Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi peaministri esimene asetäitja, 1953–1954 samaaegselt ka põllumajandusminister.

20. aprillist 1954 kuni 30. septembrini 1955 oli Gheorghe Apostol Rumeenia Töölispartei Keskkomitee esimene sekretär, kuid ta pidi parteisiseste erimeelsuste tõttu parteijuhi koha jälle Gheorghe Gheorghiu-Dejile tagasi andma.

Aastatel 1955–1961 oli ta Rumeenia Ametiühingute Kesknõukogu (Consiliul Central al Sindicatelor) esimees.

21. märtsil 1961 sai Apostol jälle Ministrite Nõukogu esimehe (sisuliselt peaministri) esimeseks asetäitjaks ja oli selles ametis kuni 1967. aastani.

Gheorghe Gheorghiu-Deji surma järel 1965. aasta märtsis sai uueks parteiliidriks Nicolae Ceaușescu. Apostolist sai Ceaușescu poliitika vastane ja ta kritiseeris teda järjekindlalt. Ceaușescu hakkas Apostolit järk-järgult kõrgematelt positsioonidelt kõrvale tõrjuma.

1967–1969 oli Apostol jälle Rumeenia Ametiühingute Kesknõukogu esimees. 1969–1975 oli ta Riikliku Materiaalsete Ressursside Komitee esimees. Seejärel suunati ta diplomaatilisele tööle. Aastatel 1977–1988 oli ta Rumeenia saadik Argentinas, Uruguays ja Brasiilias.

1988. aastal pöördus Apostol Rumeeniasse tagasi. Ta kirjutas koos mitme oma põlvkonna kommunistiga avaliku kirja Ceaușescule, milles parteijuhi poliitikat kritiseeriti vasakpoolsetelt seisukohtadelt. 11. märtsil 1989 loeti kiri ette Vabas Euroopas ja Ameerika Hääles. Pärast seda pandi Apostol koduaresti ja teda kuulati korduvalt üle. Koduarestist vabastati ta alles Ceaușescu võimult kukutamise järel.

1989. aasta detsembris toimunud Rumeenia revolutsiooni suhtus Apostol negatiivselt ja asutas koos endise peaministri Ilie Verdețiga 1990. aastal äärmusvasakpoolse Sotsialistliku Tööpartei.