Gallipoli langemine
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Detsember 2021) |
| Gallipoli langemine | |||
|---|---|---|---|
| Osa Bütsantsi-Osmanite sõjad | |||
 Bütsantsi ja Osmanite riigid Gallipoli hõivamise aastal | |||
| Toimumisaeg | märts 1354 | ||
| Toimumiskoht | Gelibolu poolsaar | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Territoriaalsed muudatused |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Gallipoli langemine (türgi: Gelibolu'nun Fethi, Gelibolu vallutamine) oli Gallipoli kindluse ja poolsaare piiramine ja vallutamine osmanitürklaste poolt 1354. aasta märtsis. Pärast poolt sajandit kaotusi Osmanite käest oli Bütsants kaotanud peaaegu kõik oma valdused Anatoolias, peale Filadelfia. Juurdepääs Egeuse ja Marmara meredele tähendas, et Osmanid võisid nüüd vallutada Lõuna-Balkani ja liikuda edasi põhja poole Serbiasse ja Ungarisse.
Vallutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Bütsantsi kodusõja (1352–57) ajal rüüstasid keiser Ioannes VI-ga liidus olevad türgi palgasõdurid enamuse Bütsantsi Traakiast ja 1352. aasta paiku anti neile väike Tzympe kindlus Gallipoli lähedal. 2. märtsil 1354 tabas piirkonda maavärin, mis prustas sadu külasid ja linnu. Peaaegu kõik Gallipoli hooned hävinesid, mistõttu kreeklastest elanikud evakueerusid linnast. Kuu aja jooksul hõivas Süleyman Paşa selle paiga, kindlustades selle kiiresti ja asustades selle Anatooliast toodud türklaste perekondadega.
Tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Ioannes VI pakkus sultan Orhan I-le linnast lahkumise eest raha, kuid sellest keelduti. Väidetavalt ütles sultan, et ta pole linna jõuga vallutanud, ega saanud loobuda millestki, mis oli "Allahi poolt talle antud". Paanika levis üle kogu Konstantinoopoli, kuna paljud uskusid, et türklased tulevad varsti linna enda juurde. Seetõttu muutus keisri positsioon ebastabiilseks ja ta kukutati 1354. aasta novembris.
Gallipolist pidi saama peamine sillapea Euroopasse, mille kaudu Osmanid hõlbustaksid edasist laienemist Euroopasse. Vähem kui kümne aasta jooksul langes peaaegu kogu Bütsantsi Traakia türklaste kätte, sealhulgas Adrianoopol.