Gallia Cisalpina

Alpideesine Gallia (ladina: Gallia Cisalpina, 'Gallia siinpool Alpe', ka Gallia Citerior või Gallia Togata) oli Itaalia osa, mida 4. ja 3. sajandil eKr asustasid keldid (gallid). Vallutatuna 220. aastatel eKr Rooma vabariigi poolt, oli see u. aastast 81 eKr aastani 42 eKr Rooma provints, kuni see Rooma Itaaliaga liideti. Selle ajani peeti seda Gallia osaks, täpsemalt Gallia osaks "Alpide lähemal küljel" (roomlaste perspektiivist), mille vastas oli Alpidetagune Gallia ("Alpide kaugemal küljel"). Gallia Cisalpina tähtsaim asula oli keldi hõimu insuberide Mediolanum (tänapäeva Milano).

Alpideesise Gallia kaart, ulatudes Venetost Aadria mere äärest Pisa ja Nice'ini Vahemere ääres, Genfi järveni läänes ja Alpideni põhjas; Abraham Orteliuse *Theatrum Orbis Terrarum*, esimene moodne maailma atlas. Antwerpen, 1608

Gallia Cisalpina edasine jaotus oli Gallia Cispadana ja Gallia Transpadana, s.o. selle osad Po jõest vastavalt lõunas ja põhjas.

1. sajandi eKr Rooma provintsi ümbritsesid põhjas ja läänes Alpid, lõunas Po jõe äärne Placentia ja edasi Apenniinid ja Rubico jõgi ning idas Aadria meri. Aastal 49 eKr said kõik Alpideesise Gallia elanikud Rooma kodakondsuse ja lõpuks jaotati provints neljaks (üheteistkümnest) Itaalia piirkonnaks: Regio VIII Gallia Cispadana, Regio IX Liguria, Regio X Venetia et Histria ja Regio XI Gallia Transpadana.

Ajalugu

Varajane ajalugu

Pikemalt artiklis Itaalia iidsed rahvad

Canegrate kultuur (13. sajand eKr) võib kujutada endast Alpide loodeosast pärit proto-keldi elanikkonna esimest rändelainet, mis imbus läbi Alpikurude ja asus läänepoolsesse Po orgu Lago Maggiore ja Como järve vahele (Scamozzina kultuur). Nad tõid kaasa uue matusetava – krematsiooni – mis asendas matmist. Samuti on välja pakutud, et iidse proto-keldi kohalolekut on võimalik jälgida kesk-pronksiaja alguseni (16.–15. sajand eKr), kui Loode-Itaalia näib olevat tihedalt seotud pronksesemete, sealhulgas kaunistuste valmistamisega tumulus-kultuuri läänerühmadele (Kesk-Euroopa, 1600 eKr – 1200 eKr). Canegrate kultuuri kandjad säilitasid oma homogeensuse ainult sajandiks, pärast mida sulandusid Liguuria põlisrahvaga ja selle liiduga tekkis uus etapp, mida nimetatakse Golasecca kultuur, mida tänapäeval identifitseeritakse kui keldi lepontid. Titus Liviuse järgi saabusid Bellovesuse juhitud bituriigid, arvernid, senoonid, heduid, ambarrid, karnuudid ja aulerkid Põhja-Itaaliasse Lucius Tarquinius Priscuse valitsemisajal (7.–6. sajand eKr), hõivates ala Milano ja Cremona vahel. Milano (Mediolanum) ise on arvatavasti 6. sajandi algus eKr gallide asutatud, mille nimel on keldi etümoloogia: "[linn] [Po] tasandiku keskpaigas". Polybios kirjutas 2. sajandil eKr Põhja-Itaalia keltide kooseksisteerimisest etruskidega ajal enne Rooma rüüstamist aastal 390 eKr.

Liguurid elasid Vahemere põhjarannikul Kagu-Prantsusmaa ja Loode-Itaalia rannikul, sealhulgas osaliselt Toscanas, Elba saarel ja Korsikal. Liguuria hõimud olid kohal ka Latiumis (vaata rutulid) ja Samniumis. Plutarchose sõnul kutsusid nad end Ambrones, mis võib näidata seotust Põhja-Euroopa ambroonidega. Liguuria keelest on vähe teada. Säilinud on vaid kohanimed ja isikunimed. Tundub, et see on indoeuroopa haru nii itali kui ka eriti tugevalt keldi sugulusega. Tugeva keldi mõju tõttu nende keelele ja kultuurile olid nad antiikajal tuntud kui keltliguurid (kreeka: Κελτολίγυες, Keltolígues). Kaasaegsed lingvistid väidavad, et liguuria oli keldi keel, sarnane, kuid mitte sama kui galli. Antiik-liguuria on kas keldi (epigraafiline) või para-keldi (onomastiline).

Venetid olid indoeuroopa rahvas, kes elasid Kirde-Itaalias tänapäeva Veneto, Friuli ja Trentino piirkondade alal. 4. sajandiks eKr olid venetid nii keltiseerunud, et Polybios kirjutas, et 2. sajandi eKr venetid olid samad mis gallid, välja arvatud keel. Kreeka ajaloolane Strabon (64 eKr – 24 pKr) arvas seevastu, et Aadria venetite eellased olid keldid, kes omakorda olid seotud hilisema samanimelise keldi hõimuga, kes elas Armorica rannikul ja võitles Julius Caesari vastu. Ta vihjas ka, et Aadria venetite samastamine Antenori juhitud Paflagonía Enetoiga – mida ta omistab Sophoklesele (496–406 eKr) – oli viga nimede sarnasuse tõttu.

Gallide laienemine ja Rooma vallutus

Aastal 391 eKr, keldid "kelle kodud olid Alpide taga, tulid läbi kurude suurte jõududega ja hõivasid territooriumi, mis paiknes Apenniinide ja Alpide vahel", Diodorose sõnul. Rooma armee purustati Allia lahingus ja Rooma rüüstati aastal 390 eKr senoonide poolt.

Samniitide, keltide ja ertruskide liidu ühendvägi sai roomlastelt lüüa Kolmandas samniidisõjas, mis lõppes aastal 290 eKr, kuulutades keldi domineerimise lõpu algust Mandri-Euroopas. Telamoni lahingus aastal 225 eKr langes suur keldi armee kahe Rooma väe vahele lõksu ja purustati.

Teises Puunia sõjas asusid boid ja insuberid liitu kartaagolastega ja piirasid Mutinat (Modena). Vastuseks saatis Rooma Lucius Manlius Vulso Longuse juhitud ekspeditsiooni. Vulso armee langes kaks korda varitsuse ohvriks ja Senat saatis Scipio lisaväega toetust pakkuma. Need olid Rooma väed, millega Hannibal kohtus pärast Alpide ületamist. Roomlased said Ticinuse lahingus lüüa, mis pani kõik gallid peale kenomanide mässuga ühinema. Rooma saatis siis Tiberius Sempronius Longuse armee, mis kohtus Hannibaliga Trebia lahingus, mis lõppes samuti Rooma kaotusega, sundides Roomat Gallia Cisalpinast ajutiselt loobuma, saades selle tagasi alles pärast Kartaago kaotust aastal 202 eKr. Rooma vallutas viimase allesjäänud iseseisva keldi kuningriigi Itaalias aastal 192 eKr.

Rooma provints

Mõnikord viidatakse sellele kui Gallia Citerior ("Siinpoolne Gallia"), Provincia Ariminum või Gallia Togata ("Toogatkandev Gallia", näitas piirkonna varajast romaniseerumist). Gallia Transpadana tähistas seda Alpideesise Gallia osa, mis asus Paduse (Po) ja Alpide vahel, samas kui Gallia Cispadana oli osa jõest lõunas.

Arvatavasti ametlikult 81. aasta paiku eKr loodud provintsi valitseti Mutinast (Modena), kus Spartacuse vägi võitis aastal 73 eKr provintsi kuberneri Gaius Cassius Longinus Varuse leegioni.

Aastal 49 eKr andis Julius Caesar Lex Rosciaga provintsielanikele täieliku Rooma kodakondsuse.

Rubico jõgi tähistas selle lõunapiiri Itaaliaga. Aastal 49 eKr oma lahingus karastunud leegionitega Gallia vallutamiselt naastes ajendas Julius Caesar selle jõe ületamisega kodusõja Rooma vabariigis, mis viis lõpuks Rooma keisririigi loomiseni. Sellest päevast tähendab mõiste "Rubico ületamine" kujundlikult "jõudmist punkti, kust ei ole tagasiteed".

Provints liideti Itaaliaga umbes aastal 42 eKr Teise triumviraadi ajal Octavianuse "italiseerimisprogrammi" osana. Provincia kaotamine nõudis uut valitsemisseadust või lex, kuigi selle tolleaegne tiitel on teadmata. Selle osa, mis on kirjutatud Parma muuseumis säilitatavale pronkstahvlile, on täielikult seotud kohtusüsteemi korraldamisega: seadus määrab kaks viri ja neli viri juri dicundo ning mainib ka Mutina prefekti.

Vergilius, Catullus ja Titus Livius, kolm kuulsat provintslast, sündisid Gallia Cisalpinas.

Arheoloogia

Pikemalt artiklis La Tène kultuur

Canegrate kultuur

Pikemalt artiklis Canegrate kultuur

Canegrate kultuur peegeldab hilise pronksiaja ja varajase rauaaja kultuuri Pianura Padanas. Need alad on nüüd tuntud kui Lääne-Lombardia, Ida-Piemonte ja Ticino kanton.

Canegrate kultuur annab tunnistust urniväljade rändelaine saabumisest Alpide loodeosast, kes Alpikurusid ületades asusid Lääne-Po alale Lago Maggiore ja Como järve vahel (vaata: Scamozzina kultuur). Nad olid uue matusetava kandjad, mis asendas vana matmiskultuuri krematsiooniga.

Canegrate rahvas säilitas oma homogeensuse piiratud ajaks, umbes sajandiks, pärast mida segunesid nad Liguuria põlisrahvastega, et luua uus kultuur nimega Golasecca kultuur.

Golasecca kultuur

Pikemalt artiklites Golasecca kultuur ja Hallstatti kultuur

Golasecca kultuur (9. kuni 4. sajandid eKr) levis pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse vahel Loode-Lombardias ja Piemontes ning Ticino kantoni aladel. Esiaja lõpus oli see ala, kus reisijad sageli peatusid ning kontakteerusid Hallstatti kultuuriga läänes, urniväljade kultuuriga põhjas ja Villanova kultuuriga lõunas. Golasecca kultuur oli esialgu koondunud Alpide ala lõunajalamile. Hiljem levis see üle järvede ala ja rajas palju asulaid, mis seda originaalkultuuri esindasid. Vanimad leiud pärinevad 9. sajandist eKr.

Keel

Pikemalt artiklites Alpideesine galli keel ja Leponti keel

Selle üle vaieldakse, kas leponti keelt tuleb pidada galli keele murdeks või mandri-keldi keelte iseseisvaks haruks. Lisaks leponti keelele võis "alpideesine galli keel" olla galli keel, mida kõnelesid 4. sajandil eKr Põhja-Itaaliasse tunginud gallid. See on suurema galli keele murre, koos mõne tuntud foneetilise tunnusega, mis eristab seda alpidetagustest murretest, nagu -nn- asendab -nd- ja s(s) asendab -χs-.

Vaata ka