Mine sisu juurde

Friedrich (ertshertsog)

Allikas: Vikipeedia
Friedrich Maria Albrecht Wilhelm Karl
Ertshertsog Friedrich 1916. aastal. Ernst Försteri foto.
Sünniaeg 4. juuni 1856
Židlochovice
Surmaaeg 30. detsember 1936
Mosonmagyaróvár
Auaste Feldmarssal
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda

Friedrich Maria Albrecht Wilhelm Karl (4. juuni 1856 Židlochovice – 30. detsember 1936 Mosonmagyaróvár) oli Habsburg-Lotringi dünastiast pärinev Austria-Ungari ertshertsog, Tescheni hertsog ja feldmarssal. Ta oli Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari vägede ülemjuhataja.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Ertshertsog Friedrich 1900. aastal.

Ertshertsog Friedrich sündis Gross Seelowitzi lossis (tänapäeval Židlochovice). Tema vanemad oli Karl Ferdinand ja Elisabeth Franziska Maria. Friedrichi vanaisa oli kuulus Austria väejuht, ertshertsog Karl.[1][2]

Friedrich alustas oma sõjaväekarjääri 1871. aastal ning oli algul Tirooli jäägrirügemendis leitnant. 17. aprillil 1873 autasustati teda Kuldvillaku ordeniga. Kuus päeva hiljem ülendati ta vanemleitnandiks. 1875. aasta novembris sai ta kapteni auastme. Mais 1876 viidi ta üle 42. jalaväerügementi ja järgmine aasta majorina 25. jalaväerügementi. 1878. aastal viidi Friedrich ooberstleitnandina üle 13. jalaväerügementi, lisaks sai tast 23. oktoobril 1879 52. jalaväerügemendi ooberstinhaber. 20. septembril 1880 sai ta 18. jalaväerügemendi, 1. novembril 1882 27. jalaväebrigaadi ja 31. juulil 1886 14. jalaväediviisi ülemaks. Selleks ajaks oli ta jõudnud ka feldmarssal-leitnandi auastmesse. Sama aasta (mõne allika järgi alles 1889[3]) 1. novembril võttis ta Pressburgis üle V armeekorpuse juhtimise. 9. novembril 1893 autasustati Friedrichit Püha Istváni ordeni suurristiga. 1. mail 1894 ülendati ta feldzeugmeisteriks.[2]

Friedrich oli Viini sõjaväemuuseumi suur toetaja. Peale ertshertsog Rudolfi 1889. aastal sooritatud enesetappu võttis Friedrich muuseumi loomise komitee esimehe koha üle. Muuseum avati 1891. aastal, avamisel osales ka keiser Franz Joseph I.[4]

1895. aastal ehitati Cieszyni linna sõjaväekasarmud, mis nimetati Friedrichi auks "Ertshertsog Friedrichi kasarmuteks."[5] Sellel ajal alustas Friedrich ka äritegevust. Ta omas oma eluajal nii kaevandus-, brändi-, suhkru- kui ka piimaettevõtteid. Väidetavalt sai tema järgi nime "Teschener Erzherzogliche Butter" või.[6][2]

1905. aastast alates oli ta Austria-Ungari vägede kindralinspektor ning 1907. aastast Austria sõjaväe ülemjuhataja. 1910. aastal sai ta armee inspektoriks.[7]

Tegevus Esimeses maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]
Ertshertsog Friedrich 1916. aasta septembris 3. armee juhatajat Theodor Konopickyt külastamas
Ertshertsog Friedrichi kohtumine Bulgaaria tsaar Ferdinand I, peaminister Vassili Radoslavovi ja Baierimaa kuningas Ludwig III-ga 1916. aastal

Ertshertsog Franz Ferdinandi mõrva järel määrati Friedrich juulis 1914 ametlikult Austria-Ungari vägede ülemjuhatajaks. Oma positsiooni poolest oli Friedrich armee ja mereväe ülem, kuid tõeline võim oli staabiülem Franz Conrad von Hötzendorfi käes (nad olid ka koos 11. jäägripataljonis teeninud). Franz Joseph oligi just tema sellisele ametikohale määranud, kuna teadis, et Friedrich ei sekku Hötzendorfi plaanidesse.[8][2] 8. detsembril 1914 ülendati Friedrich feldmarssaliks.[9] Ta uskus, et tavasõdurid peaksid tundma, et nende juhid on nendega. Kuna keiser Franz Joseph oli rinde külastamiseks liiga vana, tegi seda Friedrich. Nii käis ta tihti rindel sõdureid üle vaatamas. Sellise tegevuse eest sai ta tunnustust ka Saksamaa keiser Wilhelm II-lt.[2]

Karl I trooniletulekuga kuulutas ta, et võtab keisririigi vägede ülemjuhataja koha endale. Levisid kuulujutud, et Friedrich polnud sellega nõus ning hoidis keisri peale vimma. See aga tõsi ei olnud, kuna ta oli juba varem tahtnud armeest erru minna, et oma eraeluga tegeleda.[10][11]

11. veebruaril 1917 vabastati Friedrich ka oma armee ülemjuhataja asetäitjakohalt. Siiski oli Friedrich armee jaoks tähtis, kuna oli oma eduka äritegevuse tõttu üks sõjaväe suurimaid varustajaid ja toetajaid.[11]

Hilisem elu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi varem oli Friedrich olnud üks rikkamaid Habsburge, kaotas ta maailmasõja järel suurema osa oma maavaldustest ning varast.[2] 1922. aastal oli ta sunnitud Austrias tasuma 530 miljoni kroonilise pärandimaksu. 1926. aastal proovis ta Poola valitsuselt kätte saada oma 40 000-hektarilist maavaldust, kuid edutult.[12] 1933. aastal oli ta sunnitud suurema osa oma kunstikogust maha müüma.[13]

Ertshertsog Ferdinand suri 30. detsembril 1936 80-aastaselt südamerikke tõttu. Ta maeti Mosonmagyaróvári Püha Gottharti kirikusse. Tema matustele tuli peale ertshertsog Eugeni ka mitmeid välismaa valitsejaid, näiteks Hispaania Alfonso XIII, Preisimaa prints Oskar, Baierimaa kroonprints Rupprecht, Austria valitsuse esindaja Wilhelm Zehner, Miklos Horthy ja Gerd von Rundstedt (Adolf Hitleri esindaja).[14]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

8. oktoobril 1878 abiellus Friedrich Isabelle de Croÿga. Abielust sündis kümme last: Maria Christina (sünd. 1879), Maria Anna (sünd. 1882), Maria Henrietta (sünd. 1883), Natalie (sünd. 1884), Stephanie (sünd. 1886), Gabriele (sünd. 1887), Isabella (sünd. 1888), Maria Alice (sünd. 1893) ja Albrecht Franz (sünd. 1897).[1]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 "Friedrich, Erzherzog von Österreich Teschen". Vaadatud 18.07.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Erzherzog Friedrich". Vaadatud 18.07.2023.
  3. ↑ "Friedrich Maria Albrecht," (PDF). Vaadatud 18.07.2023.
  4. ↑ 100 Jahre Heeresgeschichtliches Museum. Bekanntes und Unbekanntes zu seiner Geschichte. 1991. Lk 8.
  5. ↑ "Archduke Friedrich's Barracks". Vaadatud 18.07.2023.
  6. ↑ "Warum heißt die Teebutter eigentlich Teebutter?". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.06.2021. Vaadatud 18.07.2023.
  7. ↑ "Friedrich, Erzherzog von Österreich". Vaadatud 18.07.2023.
  8. ↑ Hötzendorf, Franz Conrad von (1923). Aus meiner Dienstzeit. Kd 4. Lk 230.
  9. ↑ Czeike, Felix (1993). Historisches Lexikon Wien in fünf Bänden. Kd 2. Lk 415.
  10. ↑ Brook-Shepherd, Gordon (1968). The Last Habsburg. Lk 73.
  11. ↑ 11,0 11,1 Rauchensteiner, Manfred (2013). Der Erste Weltkrieg und das Ende der Habsburgermonarchie. Lk 669–670.
  12. ↑ "Ausland. Der ehemalige Erzherzog Friederich klagt die polnische Regierung". Badener Zeitung. 6. november 1926. Lk 8.
  13. ↑ "DEATH OF ARCHDUKE FRIEDRICH". The Courier-Mail. 31. detsember 1936. Lk 11. Vaadatud 18.07.2023.
  14. ↑ "Seine k.u.k. Hoheit, Feldmarschall, Erzherzog Friedrich". Wiener Salonblatt. 10. jaanuar 1937. Lk 12. Vaadatud 18.07.2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Friedrich_(ertshertsog)&oldid=6708306"