Ferdinand Mühlhausen
 | Artiklis puuduvad viited. |
Ferdinand Mühlhausen (4. november (vkj) / 16. november 1864 Kaarli karjamõis, Koeru kihelkond, Järvamaa – 28. november 1944 Tallinn) oli eesti helilooja.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis põllupidaja perekonnas. 1866. aastal kolisid Mühlhausenid Virumaale Salla küla Traksi tallu. 1882. aastal lõpetas ta saksa õppekeelega Tallinna kreiskooli. Kreiskoolis oli mitu aastat Mühlhauseni pinginaaber Eduard Vilde.
Mühlhausen moodustas koolis mitu laulukoori ja kvartetti ning oli võimeline neid juhatama. Ühes kvartetis laulis kaasa koguni tulevane helilooja ja koorijuht Konstantin Türnpu. Hiljem sai Mühlhausenist muude ametite pidamise kõrval ka 1883. aastal avatud Tallinna pimedate kooli muusikaõpetaja. Ferdinand Mühlhausen õppis põllumajandust ja töötas haagikohtuniku juures.
19. sajandi lõpul kolisid Mühlhausenid Rakkesse Ülesoole Sopi tallu. Poeg Ferdinand soetas Rakkes Ülesoo kõrtsi vastas üle maantee krundi, kuhu ehitas kaupluse. Oli Rakke Haridusseltsi abiesimees.
1911. aastal siirdus ta Peterburi. 1914. aastal hakkas tal Petrogradis nägemine halvenema, talle tehti mitu glaukoomivastast silmaoperatsiooni, neist teine 1918. aastal.
1918. aastal õnnestus tal tagasi Rakkesse pääseda. Ta hakkas põhjalikumalt tegelema heliloominguga. Abikaasa Emilie luges ette vajalikke õpikuid ja 1910. aastal Gustav Suitsu ning Karl Eduard Söödi poolt avaldatud antoloogiat "Eesti luule". 1920. aastal tuli perekond taas Tallinna. 1923. aasta paiku kadus gripi tagajärjel tema viletsaks muutunud nägemine sootuks. Ta õppis ära kitarri- ja lõõtspillimängu ning esines harmoonikal koguni ringhäälingus. Pimedana projekteeris ta oma Pääsküla maja ümberehitust, maja valmis 1931. aastal. Ta oli tegev ka pimedate ühiskonnas, õpetas pimedate koolis muusikat.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Martin Körberi luuletusele loodud laul "Armas isa kohakene" ehk “Vaikne kena kohakene” sai laialt tuntuks 1923. aastal, kui see ilmus kogumikus “Vabal tunnil” (28 segakoorilaulu). Üleskirjutaja Oskar Krusberg (postiametnik) on märkinud oma noodivihikusse laulu juurde kuupäeva 9. aprill 1919. Laul saavutas menu Rakke ümbruse kooride ja kuulajate hulgas. Naishäälele kirjutatud laulu võtsid peagi üle meessolistid. Laulja Alice Kopli kandis laulu ette kontserdireisil Ungaris Budapesti raadios. 1938. aasta Eesti Mängudel esitasid naisvõimlejad oma kava Mühlhauseni kuulsa viisi saatel.
1927. aastal trükitud kaks kogumikku vastavalt kuue lauluga mees- ja kuueteistkümne lauluga segakoorile. 1939. aastal avaldati ka Mühlhauseni kuus soolo- ja kvartetilaulu.
Kokku oli tema heliloomingus üle 60 laulu. Enamik neist on loodud tuntud eesti luuletajate sõnadele (E. Aun, A. Grenzstein, A. Haava, J. V. Jannsen, L. Koidula. Jakob Liiv, M. Lipp, A. Reinvald, J. Tamm, M. Veske jt). Mühlhausen on ka ise luuletusi teinud ja neid viisistanud. Mõnel juhul on ta teinud ka varem tuntud lauludele omi viise.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mühlhauseni koduks olnud Sopi talu Ülesool (tänapäeval Rakkes Lille tänav 10) tähistati 1969. aastal mälestustahvliga, millel oli kujutatud üldrahvalikuks kujunenud laulu “Vaikne kena kohakene” esimest stroofi.[1][2][3]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ferdinand ja Emilie Mühlhauseni peres kasvas neli tütart ja üks poeg. Neist kolm tütart elasid välismaal: üks Soomes, teine USA-s ja kolmas NSV Liidus.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Aldo Kals: Pime helilooja Ferdinand Mülhausen. Teater. Muusika. Kino, 2000) nr 2, lk 50–52. ISSN 0207-6535(". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuni 2007. Vaadatud 4. detsember 2012.
- ↑ "RAKKE–KÄRDE". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 4. detsember 2012.
- ↑ "Eesti monumentide e-kataloog: Rakke Ferdinand Mühlhausen". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. oktoober 2013. Vaadatud 4. detsembril 2012.