Ferdinand Linnus

Ferdinand Linnus VR II/3 (kuni 1935 Ferdinand Leinbock, 8/20. mai 1895 Riidaja vald, Viljandimaa – 23. veebruar 1942 Unžlagi vangilaager, Suhhobezvodnoje, Gorki oblast) oli eesti etnoloog, Tartu Ülikooli õppejõud, esimene Eesti etnoloogiadoktor (1938) ja Eesti sõjaväelane (leitnant)^[1] VR II/3.

Ferdinand Linnus sündis 1895. aastal, lõpetanud 1915. aastal gümnaasiumi ja õppis aastail 1915—1917 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Mobiliseeriti 1917. aastal Esimese Maailmasõja ajal, Venemaa armeesse, kus lõpetas lipnikekooli lipnikuna. Võttis osa Vabadussõjast, teenis 1. diviisi 4. jalaväepolgus lipniku, alamleitnandi ja leitnandina.

Jätkas õpinguid 1921—1926 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, spetsialideerudes etnograafiale ning arheoloogiale, lisaks veel Eesti ja Põhjamaade ajalugu ning kunstiajalugu. Ferdinand Linnus töötas assistendina, ülikooliõpingute kõrval Eesti Rahva Muuseumis (1922—1927) ja Tartu ülikooli teadusliku stipendiaadina kogus ta aastatrl 1927–1929. andmeid liivlaste materiaalse kultuuri kohta Kuramaal ning eestlaste ja liivlaste muistsest mesindusest. 1927. aastal sai ta magistrikraadi uurimuse "Uste ja väravate sulused Eestis" ning 1938. aastal doktorikraadi uurimuse "Eesti vanem mesindus" (metsamesindus) eest.

Eesti Rahva Muuseumi - Raadi mõisa härrastemaja 1927. aastal

Aastatel 1929–1941 oli ta Eesti Rahva Muuseumi direktor, endises Raadi mõisahoonetes. Muuseumidirektori ametiga koos oli ta ka ühtlasi etnograafiaosakonna juhataja.

Muuseumidirektori töö kõrval luges Ferdinand Linnus aastatel 1930–1939 Tartu ülikoolis etnograafia ja museoloogia põhikursusi.

F. Linnuse kõige suurem töö^[2] oli monograafiline uurimus "Eesti vanem mesindus I. Metsamesindus" ^[3]. F. Linnus tegi palju ära Eesti Rahva Muuseumi kogude teadusliku korrastussüsteemi väljaarendamisel, ta aitas korraldada süstemaatilist kogumistööd ja suunas eesti materjalide kõrval koguma võrdlusainet ka naaberalade, eeskätt Eesti ääremaade vähemusrahvaste hulgast. Paralleelselt esemelise materjaliga pidas F. Linnus silmas ka etnograafiliste teatmete ja jooniste hankimist. Eriti oluline kogumistöös oli F. Linnuse algatusel ERM-i korrespondentide võrgu rajamine 1931. aastal.

Valesüüdistuse alusel arreteeriti Linnus NKVD poolt 25. juunil 1941 ning ta suri tüüfusesse eeluurimisvanglas Venemaa Gorki oblasti Unžlagi vangilaagris.

Pere

Tema etnoloogist poeg Jüri Linnus (19. jaanuar 1926 Tartu – 12. juuni 1995 Tartu) töötas Nõukogude okputasiooni ajal samuti ERMis, tollase nimega Eesti NSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis, muuseumi teadussekretärina.

Viited

↑ Ainsoo, Lembit; Ainsoo, Uno 2003. 1000 tartlast läbi aegade. Tartu: Liivimaa Mälu, lk. 231.
↑ Vilve Kalits. 75 aastat F. Linnuse (1895–1942) sünnist. Keel ja Kirjandus 1970, nr 5, lk 317
↑ Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu kaksikköide XII—XIII, 1939, 496 lk.

Välislingid

Lühibiograafia
Ohvitseride andmekogu
Ferdinand Linnus Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Vilve Kalits. 75 aastat F. Linnuse (1895–1942) sünnist. Keel ja Kirjandus 1970, nr 5, lk 316-317

[1] Ainsoo, Lembit; Ainsoo, Uno 2003. 1000 tartlast läbi aegade. Tartu: Liivimaa Mälu, lk. 231.

[2] Vilve Kalits. 75 aastat F. Linnuse (1895–1942) sünnist. Keel ja Kirjandus 1970, nr 5, lk 317

[3] Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu kaksikköide XII—XIII, 1939, 496 lk.

[1]

[2]

[3]