Fayşal I

Faisal I (Faisal bin Husayn) (20. mai 1883 Taif – 8. september 1933) oli Iraagi kuningas.

Faisal oli Hidžazi kuninga ja Hašimiitide dünastia rajaja Ḩusayn ibn ‘Alī kolmas poeg, kes kasvatati üles ja koolitati İstanbulis, kus ta isa elas paguluses kuni 1908. aastani. Maailmasõja ajal liitus Faisal isa ja vendadega Hidžazis, etendades tähtsat osa 1916–1918 araabia rahvuslikus ülestõusus, mis vabastas Lähis-Ida Osmanite riigi kontrolli alt. Faisal juhatas Põhjaarmeed, mis ahistas Türgi vägesid sissioperatsioonidega ja vallutas oktoobris 1918 Damaskuse.

Märtsis 1920 kuulutasid rahvuslased ta Süüria kuningaks, kuid juulis kukutasid Faisali Prantsuse relvajõud. Briti arheoloogi Gertrude Belli õhutusel korraldas Briti mandaatmaa valitsus Iraagis rahvahääletuse, millega Faisal valiti ülekaalukalt Iraagi kuningaks. 1923 kehtestas seadusandlik kogu konstitutsioonilise monarhia.

Faisal püüdis oma valitsemisajal, millesse jääb riigi iseseisvumine 1932, tugevdada panarabistlikku liikumist ning säilitas resoluutselt tasakaalu Iraagi rahvuslaste ja Briti huvide vahel. Troonil järgnes talle poeg Ghazi.

Kogu Faisal I valitsemisaja oli mõjukaim poliitik tugevalt läänemeelne Nuri as-Said, kes oli alates 1930 peaminister.

Eelnev –	Iraagi kuningas 1921-1933	Järgnev Ghazi