Evtol
Elektriline vertikaalse startimis- ja maandumisvõimalusega lennumasin (lühidalt eVTOL, inglise keeles electric vertical takeoff and landing) viitab elektrimootoritega lennumasinale, mis ei vaja õhkutõusmiseks hoovõturada. Neil on võimalus ka õhus hõljuda.
eVTOL-ide areng on hüppeliselt kasvanud viimase paari kümnendi[millal?] vältel tänu elektrooniliste vahendite jõulisuse arengutele akudes, mootorites ja kontrollerites. Lisaks on linnakeskkonnas suurenenud nõudlus roheenergiat kasutavate õhusõidukite järele.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]eVTOL-i kontseptsioon pärineb 2009. aastast, kui NASA avaldas Puffin eVTOL-i kontsepti joonised. Juba 2011. aastal toimus esimene eVTOL-i mehitamata kommertslend AugustaWestland Project Zero raames. Teised prototüübid valmisid sama aasta lõpus ning mehitatud lennu sooritasid Solution F Electronicsi helikopter ja Opener SkyKar Rebel.
Viimasel kümnendil[millal?] on eVTOL-i lennumasinate turg kasvanud mitme miljardi dollari suuruseks. Esialgsetest prototüüpidest on välja kasvanud peaaegu masstoodanguvalmidusega masinad. Seda valdkonda on jõudsalt arendanud ka Airbus, Boeing ja Bell. eVTOL-i arendatakse nii tsiviillennunduse, õhutakso, erakorralise meditsiini teenuste, pakkide transpordi kui ka militaarkasutuse jaoks.[1] Praegu tegeleb prototüüpide väljatöötamisega ligi 400 ettevõtet. Nende hulgas on näiteks Ameerikas veel ka Joby Aviation ja Uber, Euroopas Lilium (Saksamaa) ning Aasias E-Hang (Hiina). [2]
Tehnoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]eVTOL suudab saavutada oma ripplennuvõime mitmel juhul, näiteks helikopterilaadselt, kus kallutavat liikumist kontrollib peamine tiivik. Teise ja üha laialdasemalt levinud disainiga on kvadrokopteri disain (nelja tiivikuga õhumasin). Uusim disainivalik põhineb kvadrokopteri disainil, kuid erinevalt kvadrokopterist on eVTOL-i rootorid suutelised enda suunda vertikaalasendist horisontaalasendisse muutma. [3] Kolmanda disainina on kasutusel ka tail-sitter ehk lennumasin, mis stardib vertikaalsuunas ja keerab end edasiseks lennuks horisontaalasendisse. [4]
Kasutusalad
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgu näib kõige perspektiivikamana väljavaade kasutada eVTOL-e õhutakso teenuste vallas. Selle suuna on valinud paljud firmad, kellest paar Suurbritannia firmat on väidetavalt juba kahe aasta pärast valmis oma teenust pakkuma.[5]
Ameerikas on hakanud pakisaatmisdroone katsetama Wing, Amazon Prime ning UPS, samuti Saksamaa ettevõte Wingcopter, kes on koostöös UNICEF-iga transportinud 2018. aastal Vanuatu regioonis vaktsiine.
On ettevõtteid, näiteks Seberwing Rhaegal, Elroy Air chaparral ja Pipistrel, kes üritavad välja töötada ka suurema kandevõimega lennumasinaid. Pipistreli kavandatava eVTOL-i kandevõimeks on plaanitud saavutada kuni 5400 naela.
Potentsiaalikas suund on ka põllumajandus, kus eVTOL-i kasutatakse peamiselt saagi kaitsmiseks parasiitide eest. Ka tervishoiuteenustes soovitakse katsetada eVTOL-i kasulikkust lisatranspordivahendina, mida kasutada eriolukordades.
Militaarvaldkonnas on eVTOL-idega mitu katset teinud Ameerika õhujõud. 2020. aasta aprillis kuulutati välja 25 miljoni dollari suurune arendusprojekt. [6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "VTOL and eVTOL tutorial and reference guide". United Electronics Industries AMETEK. Vaadatud 23. märtsil 2024.
- ↑ "Advanced air mobility: Achieving scale for value realization". Energy & Industrials. Vaadatud 20. märtsil 2024.
- ↑ Pavel, M. D. (juuni 2022). "„Understanding the control characteristics of electric vertical take-off and landing (eVTOL) aircraft for urban air mobility"". Aerospace Science and Technology. 125.
- ↑ Xiang, S.; Xie, A.; Ye, M.; Yan, X.; Han, X.; Niu, H.; Li, Q.; Huang, H. (veebruar 2024). "„Autonomous eVTOL: A summary of researches and challenges"". Green Energy and Intelligence Transportation. 3 (1).
- ↑ "Flying taxis could launch in two years in UK skies". Independent. Vaadatud 21. märtsil 2024.
- ↑ "NASA Electric Vertical Takeoff and Landing (eVTOL) Aircraft Technology for Public Services – A White Paper NASA Transformative Vertical Flight Working Group 4 (TVF4)" (PDF). NASA. Vaadatud 21. märtsil 2024.