Euroopa Liidu neli põhivabadust

Euroopa Liidu neli põhivabadust on kaupade, teenuste, isikute ja kapitali vaba liikumine liikmesriikide piires.

Euroopa lõimimine on siiani toimunud peamiselt majanduslikult, mistõttu on Euroopa Liidu õigusaktid otseselt või kaudselt seotud ühis- ja siseturu toimimisega. Mõistepaar ühis- ja siseturg viitab ühise kaubavahetuse ala loomisele, mille majanduslikud tingimused vastaksid üksiku liikmesriigi siseolukorrale. Ühisturg (common market) loodi Rooma leppega 1958. aastal, selle peamine eesmärk oli liikmesriikidevahelise kaubanduse ja teenuste liikumise liberaliseerimine. Siseturu (single market) projekt sai alguse 1985. aastal, kui Euroopa Komisjon töötas välja siseturu valge raamatu. 1986. aastal allkirjastati Ühtne Euroopa Akt, mis nägi ette 1992. aastaks ühtse turu ehk siseturu loomise. Aktist tulenes eesmärk 1992. aasta lõpuks vabastada kaupade, teenuste ja isikute liikumine täielikult. Lisaks luua dünaamiline ning paindlik siseturg ja eeldused selle dünaamiliseks kasvuks. Ühtne turg alustas tegevust 1. jaanuaril 1993 Maastrichti lepinguga. Teatud juhtudel on võimalik käesolevaid põhivabadusi ka piirata.

Siseturu põhimõtted on sätestatud kolmandas osas.

Kaupade vaba liikumine

Kaupade vaba liikumine Euroopa Liidu territooriumil on tänapäevase siseturu nurgakivi. See tähendab, et ühes liikmesriigis seaduslikult turul olevat kaupa saab vabalt müüa ja kasutada ka teistes liikmesriikides. Kuigi Euroopa Liidu asutamislepingus ei ole mõiste kaup definitsiooni, on see tuletatav Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohus on mõistet kaup sisustanud kui rahalise väärtusega toodet, mis võib olla vahetamise objekt.

Kaupade vaba liikumine võimaldab siseturul mugavalt müüa ja osta kaupu kõikides liikmesriikides. See annab tarbijale laialdase tootevaliku ning võimaluse leida parim pakkuja. Lisaks on kaupade vaba liikumine kasulik ka ettevõtjatele. Ettevõtjad saavad luua tugeva platvormi avatud ja mitmekesises konkurentsikeskkonnas. Koosmõjus edendavad need Euroopa Liidu majandust ja aitavad luua töökohti.

Õiguslikust vaatepunktist on kaupade vaba liikumine olnud siseturu loomise ja arendamise põhielement. Euroopa Liidu asutamislepingus on see sätestatud majandusliku vabadusena. Asutamislepingus on kindlaks määratud ka põhimõtte ulatus ning sisu, keelates põhjendamatud kaubandustõkked. Kaubandustõkkeid on väga erinevaid. Mõnikord on need otsesed meetmed, mis on suunatud näiteks impordile või võimaldavad kodumaiste kaupade sooduskohtlemist. Teinekord on tegemist üldiste poliitiliste otsuste kõrvalmõjudega. Siiski on teatud tingimustel kaupade vaba liikumise piiramine ka õigustatav, näiteks elukeskkonna kaitse eesmärgil.

Tüüpilised kaubandustõkked selle sajandi kohtupraktikale toetudes:

1. Importimisega seotud riigisisesed õigusnormid.
2. Riigisisene hinnakontroll ja hüvitised.
3. Konkreetsete toodete/ainete riiklikud keelud.
4. Lubade andmise menetlus.
5. Tehnilised eeskirjad, mis sisaldavad kaupade esitlemise nõudeid.
6. Reklaamipiirangud

Loetelu ei ole ammendav.

Euroopa Kohtu praktika

Väga suure tähtsusega kaupade vaba liikumise saavutamisel Euroopa Liidus on Cassis de Dijoni kohtuasi (120/78) aastast 1979. Prantsuse mustasõstralikööri Saksamaale importija kaebuse alusel otsustas Euroopa Kohus, et kui toode on seaduslikult toodetud ühes liikmesriigis, siis teine ei või keelustada selle müüki muidu, kui elanike tervise huvides. Lisaks leidis kohus, et kui Prantsuse liköör on tarbijale vähemasti sama turvaline kui iga muu alkohol, siis puudub alus selle müügi keelustamiseks. Kirjeldatud kohtuasi pani aluse kaupade vastastikuse tunnustamise põhimõttele Euroopa Liidu siseses kaubavahetuses.

Kohtuasjas 7/68 Commission v Italy tekkis küsimus Itaalias kehtestatud ajalooliste ning arheoloogiliste esemete ekspordi maksu õiguspärasuse kohta. Euroopa Komisjon süüdistas Itaaliat, et see kehtestas maksu, mis on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 30, mille järgi on ekspordi maksustamine keelatud. Itaalia argumenteeris, et esiteks ei peaks nimetatud esemeid käsitlema kaupadena lepingu mõttes. Teiseks selgitati, et kehtestatud maksu eesmärk ei olnud tulu saamine, vaid riigi pärimuse kaitse tagamine. Euroopa Kohus leidis asjas, et artikkel 30 ei ole sõltuvuses maksu eesmärgist, vaid selle tagajärjest, mis omakorda tähendas maksu ebaseaduslikuks tunnistamist.

Teenuste vaba liikumine ehk piiriülese teenuse osutamine

Teenuste vaba liikumise alus on Euroopa Liidu direktiiv 2006/123/EÜ. See direktiiv tagab Euroopa Liidu põhivabadused. Põhivabadused on asutamisõigus ja sõltumatus osutada piiriüleseid teenuseid. Asutamisvabaduse kohaldamisalasse kuulub ettevõte, kes on asutatud liikmesriigis, kus ta oma teenuseid pakub. Juhul kui esineb vastupidine olukord, siis kohaldatakse teenuste vaba liikumist. Põhivabadused aitavad hõlbustada haldustoiminguid ja kõrvaldada võimalikke takistusi, mis võivad esineda teenuse osutamisel. Samuti suurendavad põhivabadused vastastikust usaldust.

Teenuse vaba liikumise adressaadiks on kas füüsiline isik, kes on Euroopa Liidu liikmesriigi liige või juriidiline isik, kes teostab põhivabadusi. Näiteks ühes liikmesriigis saavad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtted osutada ajutiselt teenust, ilma et nad peaksid seal asutama ettevõtte või selle tütarettevõtte. Seda õigust võib mõningatel juhtudel ka piirata, näiteks kui on oht avalikule korrale, julgeolekule, rahvatervisele või kui on sätestatud keskkonnakaitse piiranguid.

Teenuse vabaks liikumiseks on viis võimalust:

1. Teenuse osutaja asutab uue ettevõtte tarbija asukohariigis.
2. Teenuse osutaja asub ajutiselt tarbija asukohariiki.
3. Teenuse kasutaja asub osutaja asukohariiki.
4. Teenust osutatakse sidevahendi abil, teenuse osutaja ja kasutaja viibivad mõlemad enda päritoluriigis.
5. Teenuse osutaja ja kasutaja asuvad kolmandasse riiki.

Euroopa Kohtu praktika

Kaasuses 243/01 "Piergiorgio Gambelli jt" süüdistati Gambelli jt Itaalias toimud välismaise kihlveovahendajaga koostöö tegemises, sellega rikuti kohalikku seadust nr 401/89. Kihlveovahendaja (edaspidi Stanley) on Ühendkuningriigis registreeritud Briti kapitaliühing, kes tegutseb litsentsi alusel, mistõttu on Stanleyl õigus tegutseda nii Inglismaal kui ka välismaal. Itaalia kohus (Tribunale di Ascoli Piceno) otsustas küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas Itaalia seadus nr 401/89 on vastuolus EÜ artiklitega 43 jj ("EÜ artikli 43 kohaselt on keelatud piirangud liikmesriigi kodaniku asutamisvabadusele teise liikmesriigi territooriumil, sh esinduste, filiaalide või tütarettevõtjate rajamisele seatud piirangud") ning EÜ artikliga 49 jj ("EÜ artikkel 49 keelab ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse") artiklitega piiriülese asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta. Euroopa Kohus otsustas, et "siseriiklikud õigusnormid, mis kriminaalkaristuse ähvardusel keelavad kihlveopanuste kogumise, vastuvõtmise, registreerimise ja edastamise eelkõige spordiüritustel, kui asjaomane liikmesriik ei ole selleks tegevusluba või luba väljastanud, kujutavad endast vastavalt EÜ artiklites 43 ja 49 sätestatud asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut".

Isikute vaba liikumine

Isikute vaba liikumine kujutab endast eeskätt töötajate vabadust taotleda ja võtta vastu tööd mõnes teises liikmesriigis ning ettevõtjate ning füüsilisest isikust ettevõtjate vabadust alustada liikmesriigis tegevust, luua filiaale, esindusi ja tütarettevõtteid. Majanduslikult aktiivsete inimeste liikumist peeti oluliseks eelduseks ühisturu loomisel. Kuigi lepingu artiklid on suunatud peamiselt tööjõu ja ettevõtete tegevuse liikumisele, siis isikute vaba liikumise õigus ei sisalda ainult töötajate õigust Euroopa Liidu riikide vahel liikuda, vaid ka isikute õigust liikuda ka näiteks turismi eesmärgil. See vabadus sätestati esmakordselt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 39–55. Kõige hiljutisem dokument, milles seda õigust on uuesti tunnustatud, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 45–62.

Töötajate vaba liikumine pakub liikmesriikide kodanikele mitmekülgseid vabadusi ja ka kohustusi:

1. Vabadus võtta vastu tööpakkumisi välismaalt.
2. Isikute õigus liikuda vabalt liikmesriikide alal.
3. Õigus lahkuda oma päritoluriigist.
4. Õigus elada teises liikmesriigis.
5. Keeld diskrimineerida inimesi nende pärisoluriigi tõttu nii töölevõtmisel, töötingimuste kui ka palkade tõttu.
6. Õigus liikmesriiki asuda ka pärast ametikoolituse või töö lõpetamist.
7. Vabadus teise liikmesriiki asunud isiku perel kolida ümber kõne all olevasse riiki.
8. Õigus naasta oma kodumaale

Loetelu ei ole ammendav.

Asutamislepingu artiklil 39, mis sisaldub praeguses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 45, on otsene mõju ning seetõttu on võimalik füüsilistel isikutel sellele otseselt tugineda liikmesriikide kohtutes, et tunnistada kehtetuks riigisiseseid norme. Ühepoolseid piiranguid selle artikli kehtivusele on võimalik sätestada vaid juhul, kui on oht avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele. Euroopa Kohtu praktika siiski kaldub tendentsile mitte nõustuda riikide argumentidega, mille eesmärk on põhjendada piiriüleste töötajate erinevat kohtlemist maksudes.

Euroopa Kohtu praktika

Euroopa Kohus on teinud mitmeid lahendeid, mis käsitlevad inimeste vaba liikumist puudutavaid piiranguid ja õigusi. Lahendis 41/74 Wvonne van Duyn v Home Office on Euroopa Kohus ära põhjendanud, miks on vaba liikumist reguleerivatel artiklitel otsene õiguslik mõju. Selline asjaolu annab nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele võimaluse pöörduda enda õiguste kaitseks riigi ja asutuste vastu, kes on nende õigusi rikkunud. Samas nendib kohus, et on vajalik iga kaasuse juures teha eraldi kindlaks, kas nendes olukordades on täidetud kõik eeldused selleks, et tekiks otsene mõju indiviidide ja liikmesriigi vahel.

Kaasuses 53/81 "Levin v Staatssecretaris van Justitie" on Euroopa kohus käsitlenud ka küsimust sellekohaselt, mis iseloomuga või koormusega peab töö olema, et oleksid täidetud vabaks liikumiseks sätestatud tingimused. Euroopa Kohus ei pidanud kõige tähtsamaks töö korrapärasust või koormust: vaba liikumise õigus kehtib ka isikutele, kes töötavad osalise tööajaga või ebakindla graafiku järgi. Oluliseks pidas kohus seda, et liikmesriigi kodanikul on selge eesmärk siseneda teise liikmesriiki sooviga teha tulemuslikku tööd.

Kapitali vaba liikumine

Kapitali vaba liikumine on ühisturu eeldus teiste vabaduste kõrval. Kapitali liikumiseks peetakse investeeringuid kinnisvarasse, finantslaene ja krediite, tagatisi ja muid vastastikuseid kohustusi. Ettevõtjate piiriülese asutamise õiguse tõttu liigub ka kapital üle piiri ning selleks on vajalik, et liikmesriikidel ei oleks kapitali liikumist takistavaid piiranguid. Investoritel peab olema võimalik paigutada oma vara sinna, kus see on nende jaoks kõige tulusam. Kapitali vaba liikumine on tagatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 63, mis keelab kõik kapitali liikumise piirangud ja maksepiirangud liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

Põhjendatud piirangud kapitali vaba liikumise kohta on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 65. Selle artikli punkt 1 sätestab, et kapitali vaba liikumine ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada oma maksuseaduste sätteid, kasutusele võtta kõiki meetmeid, et takistada riigisiseste õigusnormide rikkumist, kehtestada kapitali liikumise deklareerimise kord haldamiseks vajalike või statistiliste andmete saamiseks või võtta kasutusele meetmed, mis on õigustatud avaliku korra või julgeoleku seisukohalt.

Erandid on seotud kapitali vaba liikumisega kolmandatesse riikidesse. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 66 tuleneb, et juhul, kui kapitali liikumine tekitab raskusi liidu toimimises, siis võib nõukogu komisjoni ettepanekul ja pärast konsulteerimist Euroopa Keskpangaga võtta kasutusele kaitsemeetmed, kuid seda vaid kuueks kuuks.

Kuna kapitali vaba liikumine on ainus vabadustest, mida kohaldatakse suhetes kolmandate riikidega, on oluline teha vahet vabaduse ja asutamisõiguse vahel. Kohtuasjas Baars vs Inspecteur der belastingen osutas kohus, et kui isik omandab teise liikmesriigi äriühingus olulise osaluse, siis teostab ta oma asutamisõigust. Seega, kui isik teeb investeeringu siseturu tingimustes ilma huvita investeeringut saavat ettevõtet kontrollida, siis kohaldub kapitali vaba liikumise reegel.

Euroopa Kohtu praktika

Liidetud kohtuasjas Sanz de Lera jt (63/94, 65/94 ja 250/94) on Euroopa Kohus osutanud, et vasturääkivate liikmesriigi riigisiseste normide puhul saab Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 63 tugineda otse. Teisisõnu on kapitali vaba liikumist reguleeriv säte otsekohalduv ehk liikmesriikide õiguses kohaldatav ilma ülevõtmiseks vajalike õigusaktideta.

Vaata ka

• Euroopa Liidu põhivabaduste piiramise lubatavus