Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte
Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt Euroopa Liidu õiguse ja liikmesriigi õiguse vastuolu korral on Euroopa Liidu õigus ülimuslik. Ülimuslik on Euroopa Liidu õigus ainult selles ulatuses, kus liikmesriigid on oma pädevuse delegeerinud, välja arvatud juhtudel, kus on kehtestatud erand.[1]
Ülimuslikkuse absoluutsus
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa Liidu Kohus on leidnud, et ka liikmesriikide põhiseadused peavad Euroopa Liidu õigusaktidele alluma, sest Euroopa Liidu seaduse ülimuslikkus on absoluutne.[2] Liikmesriikidel on siiski Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel kaalutlusõigus. Näiteks Eesti Vabariik on kaalutlusõiguse kasutamisel seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega.[3]
Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktikaga kehtestatud tingimustel on Euroopa Liidu aluslepingud ja nende alusel vastu võetud õigusaktid liikmesriikide suhtes ülimuslikud. See tuleneb Lissaboni lepingu juurde kuuluvatest deklaratsioonidest.[1]
Olulised kohtulahendid
[muuda | muuda lähteteksti]Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse aluse lõi Euroopa Liidu Kohus 1964. aastal kohtuasjas „Costa v ENEL“. Selles lahendis leidis kohus, et Euroopa Majandusühenduse asutamisleping on loonud omaenda õiguskorra. Euroopa Liidu asutamislepingu jõustumisel muutus Euroopa Liidu õiguskord liikmesriikide õigussüsteemide osaks ja liikmesriikide kohtud peavad seda kohaldama.[4]
Teine oluline kohtulahend Euroopa Liidu ülimuslikkuse mõtestamisel on „Amministrazione delle Finanze v Simmenthal SpA“. Selle alusel peab Euroopa Liidu seadusega konfliktse liikmesriigi õigusnormi viima kooskõlla Euroopa Liidu Kohtu sätetega. See kehtib ka siis, kui liikmesriigi õigusnorm loodi hiljem kui Euroopa Liidu õigusnorm. Vastasel juhul on õigusnorm mittekohaldatav.[5]
Kohtulahend „Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion SA“ on viimane kolmest Euroopa Liidu seaduse ülimuslikkuse mõtestamise tähtsamast kohtulahendist. See sätestab, et Euroopa Liidu liikmesriikide kohtutel on kohustus tõlgendada riiklike õigusakte viisil, mis on Euroopa Liidu direktiividega kooskõlas. Asjaolu, kas aktid võeti vastu enne või pärast eelmainitud direktiivi, pole oluline.[6]
Eesti kohupraktika
[muuda | muuda lähteteksti]Kohtuasjas number 3-4-1-10-10 on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, et üldjuhul ei ole Riigikohtul pädevust kontrollida, kas Euroopa Liidu määrused on vastavuses Eesti põhiseadusega. Riigikohtul on kontrollipädevus siiski juhtudel, kui Euroopa Liidu õigus lubab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile kaalutlusõiguse kasutamist.[3]
Põhiseaduslikkuse järelevalve komisjon on kohtuasjas number 3-4-1-5-08 kinnitanud seisukohta, et kui liikmesriikidele on antud eesmärgi saavutamiseks valikuvabadus Euroopa Liidu õiguse poolt, jäävad vahendid liikmesriigi kehtestada. Euroopa Liidu õigus ja Eesti põhiseadus peavad olema kooskõlas valitud vahenditega.[7]
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on mõtestanud kohtuasjas number 3-4-1-3-06 Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu õiguse vahelise suhte järgnevad põhimõtted:
- põhiseadust tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega;
- Euroopa Liidu õigus muutus Eesti jaoks siduvaks liitumislepingu kaudu;
- kohaldada saab üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri;
- nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, peatub;
- Euroopa Liidu ainupädevuse või jagatud pädevuse valdkondades kohaldatakse vastuolu korral Euroopa Liidu õigust.[8]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Laffranque, Julia; Ginter, Carri; Madise, Ülle; Mälksoo, Lauri; Põld, Jüri; Tupits, Andres (2017). "Eesti Vabariigi Põhiseaduse Täiendamise Seadus". pohiseadus.ee. Vaadatud 17.11.2020.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Publications Office (01.10.2010). "Precedence of European law". eur-lex.europa.eu/homepage.html. Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ 3,0 3,1 Põhiseaduslikkuse järelevalve komisjon (14.12.2010). "Kohtuotsus 3-4-1-10-10". Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ Court of Justice. "Judgment of the Court of 15 July 1964. Flaminio Costa v E.N.E.L. Reference for a preliminary ruling: Giudice conciliatore di Milano - Italy. Case 6-64". eur-lex.europa.eu/homepage.html. Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ Court of Justice. "Judgment of the Court of 9 March 1978. Amministrazione delle Finanze dello Stato v Simmenthal SpA. Reference for a preliminary ruling: Pretura di Susa - Italy. Discarding by the national court of a law contrary to Community law. Case 106/77". eur-lex.europa.eu/homepage.html. Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ Court of Justice. "Judgment of the Court (Sixth Chamber) of 13 November 1990. Marleasing SA v La Comercial Internacional de Alimentacion SA. Reference for a preliminary ruling: Juzgado de Primera Instancia e Instruccion no 1 de Oviedo - Spain. Directive 68/151/CEE - Article 11 - Consistent interpretation of national law. Case C-106/89". eur-lex.europa.eu/homepage.html. Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ Põhiseaduslikkuse järelevalve komisjon (26.06.2008). "Kohtuotsus 3-4-1-5-08". Vaadatud 17.11.2020.
- ↑ Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium (11.06.2006). "Arvamus Põhiseaduse § 111 tõlgendamise kohta". Vaadatud 17.11.2020.