Ester Mägi

Ester Mägi (10. jaanuar 1922 Tallinn – 14. mai 2021) oli eesti helilooja.

Aastatel 1946–1951 õppis ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Mart Saare klassis kompositsiooni. 1951–1954 oli täiendõppel Moskva Konservatooriumi aspirantuuris (juhendaja Vissarion Šebalin).

Aastatel 1954–1984 töötas ta Tallinna konservatooriumi õppejõuna.

Aastast 1952 kuulus Eesti Heliloojate Liitu. 1999. aastal sai Eesti Muusikaakadeemia audoktoriks.

Ester Mägi oli korporatsiooni Lembela liige aastast 1990.

Elulugu

Lapsepõlv

Tema vanemad said kokku Keava mõisas, kus nad mõlemad töötasid ja kust nad 1905. aasta revolutsiooni ajal Tallinna kolisid. Tallinnas sai tema isast käsitööline ja emast koduperenaine. Neil oli kolm last, kellest noorim oli Ester. Tal oli vend Paul, kes õppis laulmist ja hakkas hiljem lavastajaks, ning õde Hilda, kellest hiljem sai suure pere ema ja kelle tütar on pianist Vilma Mallene. Hilda oli ühtlasi pere kolmest lapsest vanim.

Õpingud

Oma esimesed sammud muusika poole tegi Ester Mägi siis, kui perekonda soetati klaver. See oli Estri õe soov, kes hakkas oma sõbratari eeskujul klaverimängu õppima. Peagi sai Ester esimesed noodid mängitud ja varsti mängis ta õe repertuaari järele vaid kuulmise järgi. Nii tegutses ta iseõppijana 16-aastaseks saamiseni, mil algasid tema süstemaatilised klaveriõpingud. Ester käis 18. algkoolis ja Tütarlaste Kommertskoolis. Kui ta esimest korda klaveritundi läks, mängis ta ette Beethoveni Esimese sonaadi esimese osa. Klaveriõpingutest unistas helilooja enda sõnul ise juba lapsest saadik ja keegi talle seda peale ei sundinud.

Pärast poolt aastat klaveritunde soovitas Estri klaveriõpetaja Karin Prii astuda tal Tallinna konservatooriumi. 1938 ta seda tegigi ja sealsesse klaveriosakonda jäi ta pikaks ajaks. Kuna vahepeal algas sõda, oli tal klaveriõpetajaid üsna mitu: Helmi Viitol-Mohrfeldt, Artur Lemba, Anna Klas ja viimasena Erika Franz.

Ester Mägi suutis ühitada üldhariduse omandamise koolis ja muusikahariduse saamise. Nii lõpetas ta 1941 keskkooli, kuid siis algas sõda, mida helilooja kirjeldab väga raske aega oma elus. 1945 tabas teda tagasilöök – käed haigestusid ja tema edasised klaveriõpingud sattusid küsimärgi alla. Konservatooriumis soovitati, et ta võiks minna ajutiselt teise kateedrisse, näiteks muusikateadusse. Karl Leichteri soovitusel astus ta hoopis kompositsioonikateedrisse. Enese tutvustamiseks esitas ta Heino Ellerile kaks laulu, mille ta eelmisel päeval kirjutanud oli, ja võetigi vastu. Seal pääses ta Mart Saare klassi.

Mart Saare osa tema heliloojaks saamisel oli väga suur. Tema õpetamismeetod, mis oli üsna aeglane ja põhjalik, meeldis Estrile ning tänu sellele hakkas talle loominguline töö meeldima. Saar juhtis esmakordselt tema tähelepanu rahvamuusikale ja üldse rahvuslikkusele ning rääkis oma rahvaviiside kogumise ekspeditsioonidest, millest Ester Mägi inspiratsiooni sai ja käis viise ka ise kogumas.

1951 lõpetas Ester Mägi konservatooriumi ja läks kolmeks aastaks Moskvasse aspirantuuri, kus täiendas end professor Vissarion Šebarini käe all.

Õppejõutöö

1954 naasis Ester Mägi Eestisse ja 1984. aastani oli ta Tallinna Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõud.

Looming

Ester Mäe looming on arvukas, žanridelt ja koosseisudelt mitmekesine. Tema loomingule on iseloomulik kammerlik väljenduslaad. Ta on loonud suurel hulgal kammermuusikat ning koorilaule.

Ester Mäe loomingu allikaks on tihtipeale rahvaviisid, millega tegelema suunas teda tema õpetaja Mart Saar. Mäe muusika on enamasti lüüriline. See on küll vaoshoitud, kuid ilmekas, tundeline, kuid ilma suurte tundepuhanguteta.

Ester Mägi kirjutas palju kooriteoseid, kus tema väljendus toetus rahvaviisidele, mida ta siiski väga harva otseselt tsiteeris.

Ühe oma suurimatest kooriteostest, ballaadi "Tuule tuba" pühendas Mägi oma õpetajale Mart Saarele, kelle loominguline suhe rahvalaulu on Ester Mäele olnud üheks tähtsamaks eeskujuks. Enamikku Mäe kooriloomingust iseloomustab väga ere ja koorile sageli üpris nõudlik harmoonia.

Ester Mäe peenekoelist muusikat on Eestis imetletud ja armastatud juba pool sajandit. Teistes Balti riikides ja Venemaal hakati teda märkama ja hindama 1960. aastate keskpaiku. 1980. aastate lõpust, mil Eesti avanes maailmale, on Mäe teoseid esitatud paljudes Lääne-Euroopa maades, Skandinaavias ja Austraalias, ta sai uute teoste tellimusi Rootsist ja Saksamaalt.

1968 valmis tal sümfoonia, mis esietendus järgmisel aastal.

Tunnustus

• 1971 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1980 – Nõukogude Eesti preemia
• 1985 – Eesti NSV muusika aastapreemia
• 1984 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1991 – Eesti muusika aastapreemia
• 1996 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia (elutööpreemia)
• 1997 – Gustav Ernesaksa koorimuusika preemia
• 1998 – Riigivapi V klassi teenetemärk
• 1999 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 1999 – Eesti Muusikaakadeemia audoktor
• 2001 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (väärikas panus eesti helikunsti)
• 2002 – Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori auliige
• 2008 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (eesti heliloomingu suurkuju)
• 2014 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2017 – Maarja medal

Välislingid

• Biograafia ja põhjalik heliteoste loetelu
• Urve Lippus, Ester Mägi nonaginta, Sirp, 13. jaanuar 2012