Ernests Birznieks-Upītis
,_Latvian_Writer).png)
Ernests Birznieks-Upītis (kodanikunimi Ernests Birznieks; 6. aprill 1871 – 30. detsember 1960) oli läti kirjanik.
Ernests Birznieks-Upītis oli pärit renditalu pidaja perekonnast. 1889. aastal lõpetas ta Tukumsi linnakooli ning sooritas seejärel õpetajaeksamid ja töötas koduõpetajana.
Ta elas aastatel 1893–1921 Kaukaasias. Asutas Riias peamiselt läti ilukirjandust avaldanud kirjastuse Dzirciemnieki (1908–1922). Lätti tagasipöördumise järel asutas ta 1922. aastal ajakirja Vārds. 1927–1934 oli ta Riia Keskraamatukogu juhataja. 1934–1940 tegeles ta põhiliselt tõlkimisega.[1]
Ernests Birznieks-Upītise realistlikud jutustused kujutavad enamasti talurahva elu. Pärast Lätti tagasipöördumist kirjutas ta valdavalt lastele.
Eesti keeles on 1961. aastal ilmunud Birznieks-Upītise jutukogu "Halli kivi jutud ja teisi jutustusi" ning 1971. aastal lasteraamat "Pesamuna päevaraamat".
Ernests Birznieks-Upītise suguvõsa maja on Lätis riikliku tähtsusega muinsuskaitsealune objekt.[2] Majas asub ka muuseum.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ernests Birznieks-Upītis Latviešu folkloras krātuves digitālais arhīvs
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2019. Vaadatud 1. jaanuaril 2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Zentenes pagasts, Tukuma novads