Erlihhioos

Erlihhioosiks nimetatakse nakkushaigusi, mida levitavad puugid ja mida põhjustavad sugukonda Anaplasmataceae kuuluvad bakterid. Erlihhioosi esineb nii inimestel kui ka loomadel.

Nakkusesiirutajad

Nakkusi siirutavad teadaolevalt järgmised puugiliigid:

• Amblyomma americanum
• Dermacentor variabilis
• Ixodes dammini
• Ixodes scapularis.

Roomajatel

Erlihhioosi esineb nii madudel kui ka sisalikulistel.

Imetajatel

Varem arvati, et nakkus levib ainult koerte (esimene haigusjuht Alžeerias 1935), hobuste, veiste, lammaste ja metsloomade seas.

Inimestel

Inimeste nakatumist erlihhioosi kirjeldati esimest korda 1986. aastal Ameerika Ühendriikide sõduritel.

Inimestel esinevat erlihhioosi enamikus Euroopa maades, sealhulgas Eestis, ametlikult ei registreerita. Seda ei ole kantud ka rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni. Seega puudub ülevaade haiguse sagedusest.

Eeldatakse, et inimestel esineb erlihhioosi võrdlemisi harva, näiteks Ameerika Ühendriikides on selle esinemissagedus 0,7 haigusjuhtu 1 000 000 inimese kohta aastas.

Haigustekitajad ja vormid

Erlihhioosi põhjustavad bakterid kuuluvad perekondadesse Ehrlichia ja Anaplasma.

Inimestel võivad erlihhioose tekitada viis bakteriliiki:

• Anaplasma phagocytophilum põhjustab inimese granulotsütaarset anaplasmoosi, mida tunti varem granulotsütaarse erlihhioosi nime all;
• Ehrlichia ewingii nakatab peamiselt hirvesid ja koeri, kuid põhjustab ka inimese ewingii erlihhioosi;
• Ehrlichia chaffeensis põhjustab inimese monotsütaarset erlihhioosi;
• Ehrlichia canise ja Neorickettsia sennetsu tekitatavaid haigusi inimestel ei ole veel piisava põhjalikkusega uuritud.

Vormid

Peamiselt levivad kaks vormi, mille kliiniline pilt on üsna sarnane:

• inimese monotsütaarne erlihhioos (human monocytic ehrlichiosis, HME)
• inimese granulotsütaarne anaplasmoos ehk granulotsütaarne erlihhioos (human granulocytic anaplasmosis, HGA).

Sümptomid

Haiguse peiteaeg on 5–21 päeva, harilikult ilmnevad haigusnähud 9 päeva pärast puugihammustust.

Erlihhioos tekitab tavaliselt nõrku sümptomeid ning kaob iseenesest, aga võib mööduda ka ilma haigusnähtudeta. Tavapärasteks sümptomiteks on palavik (85–100% juhtudest), peavalu (80–94%) ja lihasevalud (47–82%). Harva esinevad ka nahalööve, isutus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu. Haigus võib nõrgestada immuunsüsteemi, luues soodsa pinnase teistele nakkustele, eelkõige kandidiaasidele.

3% erlihhioosijuhtudest lõpeb inimese surmaga, kuid tavaliselt puudutab see nõrgestatud immuunsüsteemiga isikuid (nt HIV-positiivseid inimesi), kellel erlihhioos võib tekitada ägedat hingamispuudulikkust ja hepatiiti ning soodustada hospitaalinfektsioonide levikut.

Diagnoosimine

Nakkushaiguse diagnoosimisel on indikaatoriks muutused veres; kasutatakse ka spetsiifiliste antikehade tiitri määramist, mida teostatakse vereproovi põhjal.

Teine võimalus on teha haigustekitaja kindlaks molekulaardiagnostika abil või kasvatades tekitajat söötmel.

Eestis diagnoositi esimene erlihhioosi haigusjuht Tartu nakkushaiglas 2002. aastal (avaldatud 2003). 2009. aasta keskpaigaks oli Tartu nakkushaiglas registreeritud 15 erlihhioosi haigusjuhtu.

Ravi ja ennetamine

Vaktsiini erlihhioosi vastu veel ei ole, mistõttu peamiseks ennetamismeetodiks on puukide leviku piiramine.

Haigust ravitakse antibiootikumidega, kõige efektiivsemaks peetakse tetratsükliinide hulka kuuluvat doksütsükliini ja minotsükliini. Tetratsükliinide suhtes allergilistel inimestel võib alternatiivse ravimina kasutada rifampitsiini.

Rakud

Nakkust peetakse ohtlikuks, kuna tekitajate elutsükli käigus, olenevalt bakteriliigist, nakatuvad ja hävivad peamiselt leukotsüüdid nii veres, luuüdis, maksas, põrnas kui ka lümfisõlmedes.

Tüsistused

• Täiskasvanu respiratoorse distressi sündroom,
• epilepsiahood,
• kooma.