Encore
|
See artikkel räägib muusika mõistest; Eesti kammerkoori kohta vaata artiklit Encore (koor); Vanilla Ninja albumi kohta vaata artiklit Encore (album) |
Encore (prantsuse ’uuesti’) on etendusest või solisti esinemisest vaimustatud publiku hüüatus, mis esitab nõude kuuldud muusikanumbrit korrata.
See vaimustuseavalduse komme on olnud kasutusel juba ooperiajaloo algaastatest 17. sajandist. Mozarti "Figaro pulma" esietendusel Viini linnateatris (Wiener Burgtheater) 1. mail 1786 tulid mitmed muusikanumbrid sedavõrd palju kordamisele, et kogu etendus venis poole pikemaks. Seetõttu kehtestas keiser Joseph II nädal aega hiljem lugude kordamise kindla korra.
Itaalias on publik läbi aegade olnud nii innukas nõudma lugude kordamist, et Milano La Scala juhtkond keelas kordused 1921. aastal. Seda suuresti nimeka dirigendi Arturo Toscanini nõudmisel, kes oli teinud endale nime sellega, et ei võtnud publiku kordamissoove kuulda, vaid jätkas etendust ka tormilise aplausi ajal. Ka New Yorgi Metropolitan Opera kollektiiv ei soosi keset etendusi lugude kordamist. Itaalia publik kasutab oma heameele väljendamiseks rohkem hüüdeid bravo (meeste puhul), brava (naiste puhul) ja bravi (koori või ansambli puhul).
Inglismaa publik on olnud palju vaoshoitum. Plaksutatakse või hüütakse bis. Inglaste ooperikeskuses Londonis on kõige rohkem lastud uuesti esitada inglise populaarse helilooja Arthur Sullivani operettide (Savoy ooperite) lugusid. D’Oyly Carte Opera Company, Sullivani operette ette kandnud trupp, nägi võimalikud kordamiskohad ette. Need olid partituuri ära märgitud, et näitlejad teaksid valmis olla.
Pärast Teist maailmasõda on tulnud Londoni populaarses Covent Gardeni ooperiteatris eriti tormilisi kordamisi ette kaks korda. Maria Callas ja Ebe Stignani laulsid publiku tungival nõudmisel teist korda Norma ja Adalgisa dueti „Mira, o Norma” Vincenzo Bellini "Norma" etendusel. Korrata on lastud ka Malatesta ja Don Pasquale buffo duetti „Cheti, cheti, immantinente” Donizetti ooperist "Don Pasquale".
Pikim encore on teada 1792. aastal Viinis toimunud Domenico Cimarosa "Il matrimonio segreto" esietenduselt. Keiser Leopold II-le meeldis tükk niivõrd, et ta serveeris kõigepealt näitlejatele õhtusöögi ja pärast selle lõpetamist tuli terve ooper kordamisele. Ühel 1903. aasta etendusel Rio de Janeiros pidi Enrico Caruso laulma Mantova hertsogi bravuurset aariat „La donna é mobile” Verdi "Rigolettost" viis korda. 1951. aastal soovis Firenze publik, et tervet ühte Verdi "Othello" stseeni esitataks veel kord. Mehhiko päritolu prantsuse tenor Rolando Villazón pidi ühel 2005. aasta Viini Riigiooperi etendusel esitama Nemorino romanssi "Una furtiva lagrima" Donizetti ooperist "Armujook" kolm korda. Oli ka üks juhus, kus Parma publik soovis tenori üllatuseks, et ta laulaks oma aariat nii mitu korda, kuni publik jõudis veendumusele, et see on tal nüüd selge ja ta suudab seda esitada nõutaval tasemel.