Enchiridion (Augustinus)

Enchiridion ad Laurentium (Käsiraamat Laurentiusele) ehk De fide, spe et caritate (Usust, lootusest ja armastusest) on Augustinuse teos.

Tekst

III Jumal, kõige Looja, ja kõige loodu headus

Et kristliku usu usutavus ei ole rajatud asjade loomustele, vaid Looja headusele.

3. 9. Nii et kui küsitakse, mida tuleb uskuda, mis religioonisse puutub, siis ei tule uurida loodust (asjade loomust) nõnda nagu need, keda kreeklased hüüavad füüsikuteks, ega muretseda, kui kristlane ei tea mõnd asja elementide jõust ja arvust, taevakehade liikumisest, korrast ja kadumistest, taeva kujust, loomade, põõsaste, kivide, allikate, jõgede, mägede loomusest ja liikidest, aegade ja kohtade vahemikest, ähvardavate tormide märkidest, ja musttuhat säärast asja, mis nad kas on leidnud või arvavad, et on leidnud: sest isegi nemad, nii silmapaistvalt andekad, vaimustunud uurijad, kellel oli külluses jõudeaega, kes uurisid midagi inimlike oletuste abil, midagi aga ajaloolise kogemuse põhjal, ei leidnud kõike üles, ja selles, mille leidmisega nad uhkustavad, on rohkem arvamusi kui teadmist.

Kristlasel piisab uskumisest, et kõikide loodud asjade, taevaste või maiste, nähtavate või nähtamatute põhjus ei ole miski muu, kui Looja, ainsa ja tõelise Jumala headus, ja pole mingit loomust, mis ei oleks kas tema või temast: tema on Kolmainsus, ja nimelt Isa, Poeg ja Püha Vaim, kes lähtub sellestsamast Isast, aga on seesama Isa, Poeg ja Püha Vaim.