Emil Lask

Emil Lask (25. september 1875 Wadowice, Galiitsia – 26. mai 1915 Turza Mała, Galiitsia) oli juudi päritolu saksa filosoof uuskantiaanluse Badeni koolkonnast.

Elukäik

Emil Lask sündis esimesena juudi päritolu paberivabrikandi ja kooliõpetaja neljast lapsest. Vanemad pärinesid Poseni provintsist, olid Põhja-Saksamaal üles kasvanud ja neil oli Preisi kodakondsus. Sünnikoht kuulus kuni 1918. aastani Habsburgide võimu all oleva Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigi Zatori hertsogkonda.

Tema õde oli luuletaja ja kommunistlik näitekirjanik Berta Lask.

Aastal 1885 asus perekond elama Falkenbergi Brandenburgi margis. Emil Lask käis Bad Freienwalde linna humanitaargümnaasiumis, mille ta 1894. aasta lihavõtete aegu küpsuseksamiga lõpetas.

Suvesemestriks 1894 immatrikuleeriti ta Freiburgi ülikoolis algul õigusteaduskonda, läks aga varsti üle filosoofiateaduskonda. Juba esimesel semestril sai ta siis oma teaduslikule kujunemisloole otsustava mõjutuse filosoof Heinrich Rickertilt. Peale Rickerti kuulas Lask Freiburgis muu hulgas filosoofiat Alois Riehlilt ning rahvamajandusteadust Max Weberilt ja Gerhart von Schulze-Gaevernitzilt. Olles üheaasta-vabatahtlikuna (oktoober 1895 kuni oktoober 1896) sõjaväekohustuse täitnud, läks Lask õpingute jätkamiseks talvesemestriks 1896/97 Straßburgi ülikooli. Seal sai Wilhelm Windelbandist tema teine otsustav mõjutaja. Aastatel 1898–1901 õppis Lask jälle Freiburgis. Aastal 1901 promoveeru ta Rickerti juhendamisel tööga "Fichtes Idealismus und die Geschichte" ("Fichte idealism ja ajalugu"; avaldatud 1902). Hiljem elas Lask vaheldumisi Berliinis ja oma kodukohas Falkenbergis. Sellesse aega (1901–1905) ei jää mitte ainult tegelemine positiivse jurisprudentsi meetoditega ning riigiõiguse ja õigusfilosoofia probleemidega, vaid ka isiklik kokkupuude Georg Simmeliga.

Aastal 1905 habiliteerus Lask Windelbandi juures Heidelbergi ülikoolis tööga "Rechtsphilosophie" ("Õigusfilosoofia"). Oma avaloengus "Hegel in seinem Verhältnis zur Weltanschauung der Aufklärung" ("Hegel oma suhtumises valgustuse maailmavaatesse"; 1905) esindas ta "otsustavalt progressiivset Hegeli-tõlgendust".

Pärast habiliteerumist Lask Heidelbergi ülikoolis filosoofiat, algul eradotsendina, alates veebruarist 1910 erakorralise professorina ning lõpuks, alates aprillist 1913, Windelbandi kõrval Kuno Fischeri emeriteerumisest (1906) saadik teisel filosoofiaõppetoolil koosseisulise erakorralise professorina.

Heidelbergi aastatel (1905–1915) kuulus Lask Max ja Marianne Weberi lähiringi; ta oli olnud nende sõber juba oma Freiburge ajast saadik. Ta sõbrustas ka Lina ja Gustav Radbruchiga, Sophie ja Heinrich Rickertiga, filosoofide Paul Henseli ja Georg Lukácsiga, Šveitsi pianisti Mina Tobleriga, hilisema sotsiaalpoliitiku Marie Baumiga ja Frieda Grossiga, psühhoanalüütiku ja anarhisti Otto Grosso abikaasaga.

Heidelbergis kirjutas ta ka oma peateosed "Die Logik der Philosophie und die Kategorienlehre" ("Filosoofia loogika ja kategooriateõpetus; 1911) ja "Die Lehre vom Urteil" ("Õpetus otsustusest"; 1912).

Lask langes Saksa armee sõdurina esimeses maailmasõjas Galiitsias Turza-Małas.

Laski pärandit säilitatakse Heidelbergi ülikooli raamatukogus.

Vaated

Lähtudes Rickerti väärtusfilosoofiast, sai Laski mõtlemine tähtsaid stiimuleid Edmund Husserli fenomenoloogiast. Lask kujundas välja iseseisva filosoofilise positsiooni, mis oli suunatud eetika primaadi vastu loogikas. Ta alustas oma filosoofilise süsteemi rajamist kategooriateõpetusega oma peateoses "Die Logik der Philosophie und die Kategorienlehre. Eine Studie über den Herrschaftsbereich der logischen Form" (Filosoofia loogika ja kategooriateõpetus. Uurimus loogilise vormi valitsemisvallast", 1911) ja otsustuseõpetusega "Die Lehre vom Urteil" ("Õpetus otsustusest", 1912). Osa Laski filosoofilistest märkmetest leidub kogutud teoste ulatuslikus pärandiköites.

Laski peetakse 20. sajandite esimeste kümnendite originaalseks filosoofiks. Thomas Rentsch kirjutab: "Nii palju kui me tänapäeval juba näha võime, on süsteemielemendid "loogilisest müstikast", mida L. oma "Õpetuses otsustusest" ühendab loogilise algvormiga ja selle tunnetusteoreetilise põhjendamisega, moodsas filosoofias sarnasena leida ainult Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilises traktaadis".

Üks originaalsuse aspekt on see, et Lask tunnustas Plotinost ja uusplatonismi. Filosoofina mõjutas ta oma sõpra Georg Lukácsit ja – näiteks filosoofia ajaloo radikaalse kriitikaga – noort Heideggeri. Ka Heidegger õppis enne Husserliga liitumist Freiburgis Rickerti juures. Ka õigusfilosoof Gustav Radbruch apelleeris oma õigusfilosoofia aluste juures eksplitsiitselt Emil Laskile. Lask mõjutas ka Karl Mannheimi kultuurisotsioloogiat.

Eugen Herrigel, Laski õpilane ja kogutud teoste väljaandja, tegi oma õpetaja Jaapanis tuntuks.