Elmina Otsman
Elmina Otsman (nimekujud ka Elmiine ja Elmine) (14. november 1924 Leningradi oblast, Luga rajoon – 17. märts 2012 Viljandi) oli Eesti NSV üks esimesi kutselisi naismehhanisaatoreid, töökangelane.
Ta oli Eesti NSV esimene naistraktorist ja -kombainer ning organiseeris Eestis esimese naistraktoristide brigaadi. Otsman sai esimese eestlasena vaid naismehhanisaatoritele mõeldud üleliidulise autasu: Paša Angelina büsti. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ja võimalus kohtuda kosmonautidega. Paša Angelina oli esimene väljaõppe saanud naistraktorist Nõukogude Liidus.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Elmina Otsman sündis 14. novembril 1924 Venemaal Luga rajoonis Betkovo külas Venemaa eestlaste peres. Otsmanide kodune keel oli eesti keel. Paari aasta pärast kolis pere Goruška külla, kus asuti tööle Znamja (eesti k 'lipp') kolhoosis. See oli vene küla, kus Otsman hakkas rääkima vene keeles. Kooliteed alustas ta vene koolis, edaspidi käis Luga eesti koolis, kuid sõja tõttu kokku ainult 5 klassi. 1937. aastal Luga eesti kool suleti ja õpetajad likvideeriti. Ajastule tüüpiliselt alustas Otsman varakult tööinimese elu. 13-aastaselt asus Otsman tööle Znamja kolhoosis hobustega, 16-aastaselt Luga masina-traktorijaamas ja 1941. aastal õppis isa kõrvalt 17-aastaselt traktorit juhtima. Samal aastal osales Otsman Luga masina-traktorijaama evakueerimisel trajektooril Luga – Tšudovo – Hvoinaja – Tšerepovetši linn ‒ Hvoinaja, kokku üle 1000 km traktoritel. Liiguti vaevaliselt, aeglaselt, nälgides, üle laipade ja saksa lennukite pommirahes. [1] Pärast sõda suunati Otsman Boksidogorski linna tööstuskooli nr 9 mehaanikute kursustele ja sealt Leningradi traktoriremonditöökotta lukksepaks. [2] 1945 tehti Otsmanile ettepanek minna Eestisse, kus olevat töökäsi vaja. Alguses olid traktorijaamad alles loomisel, lisaks ei usaldatud Otsmani traktorirooli ja ta teenis leiba mitmesuguste töödega, näiteks postipakkide vedajana erisides.[2][1] 1948. aastal lõpetas Otsman Viljandi masina-traktorijaamas mehhanisaatorite kursused ja oma esimesed vaod Eestimaa põldudele kündis ta Elmar Purga abilisena Tarvastu vallas kolhoosis Punane Koit 1948. aasta kevadel. [2] 1949. aastal lõpetas Otsman edukalt esimese naisena Eesti esimese kombainerite kursuse Helme Põllumajanduse Mehhaniseerimise koolis ja asus tööle kombainerina Viljandi rajoonis, kus ta koristas vilja järgnevatel aastakümnetel mitmes majandis. 1952 juhtis naistraktoristide brigaadi. [3] Talle saadeti elu jooksul Rostovi tehasest kaks nimelist kombaini.[2] Elmina Otsman oli Eesti NSV Ülemnõukogu III koosseisu saadik, Ülemnõukogu Presiidiumi liige, NSV Liidu Ülemnõukogu IV ja V ja IX koosseisu saadik. Aastatel 1966–1976 oli ta EKP Keskkomitee liige. Ta oli NLKP XXII kongressi delegaat. Samuti oli Otsman Eesti NSV Rahukaitsekomitee liige ja Viljandi rajooni naistöökomisjoni liige. Korduvalt valiti teda Viljandi rajooninõukogu saadikuks.[3]
Kombainiga töötamise lõpetas 1979. aastal
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Elmina Otsman oli abielus Aleksiga ja kolme lapse ema. Traktoristiks kujunemisel oli talle eeskujuks isa Peeter Otsman. 1951. aastal koristas ta isaga vilja 400 hektarilt.[3] 1954. aastal võistles Elmina Otsman viljakoristamises oma isa Peeter Otsmaniga. [2]
Hobid
[muuda | muuda lähteteksti]Elmina Otsman pidas eluaeg (65 aastat) päevikut. Mahukas päevikukollektsioon sisaldab enesereflektsiooni, olustikukirjeldusi ja avab kildhaaval naiskombaineri eluilma. Päeviku põhjal on Otsman kirjutanud mitu raamatut ja artikleid, näiteks:
- Põllumajanduse eesrindlaste töökogemusi. Elmiine Otsman. Pärnu oblasti Viljandi masina-traktorijaama traktoribrigadir. Mehhanisaatorina Nõukogude Eesti põldudel. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn 1952.
- Põldude kutse. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
"Põldude kutse" on pälvinud positiivse arvustuse kultuurilehes Sirp.[4] Elmina Otsmanist on avaldatud mitmeid käsitlusi:
- Matti Korp. Külv ja lõikus. Kirjastus Eesti raamat, Tallinn 1975
- Rutt Hinrikus, Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu I osa. Tallinn: Tänapäev, 2000
- Marju Lauristin, Lives and Ideologies: a Sociologist’s View on the Life Stories of Two Female Tractor-Drivers. Eds. T. Kirss, E. Kõresaar, M. Lauristin. – She Who Remembers Survives: Interpreting Estonian Women’s Post-Soviet Life Stories. Tartu: Tartu University Press, 2004, lk 178–193
Otsman oli kõrge eani ühiskondlikult aktiivne: andis intervjuusid [5] ja käis vabariiklikel naismehhanisaatorite kokkutulekutel. 2003. aastal kohtusid endised naismehhanisaatorid Otsmani kodus Välustel. [6]
Tsitaadid
[muuda | muuda lähteteksti]„Ilus töö on nagu ilus laul, kus ei ole liigseid sõnu.“
– Elmina Otsman
„Töökangelaslikkuse tee algab lapsepõlvest ja noorusaastatest.“
– Elmina Otsman
„Kõige tähtsam on olla inimene, oma rahvale vajalik inimene.“
– Elmina Otsman
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1958 Sotsialistliku töö kangelase nimetus koos Lenini ordeni ja kuldmedaliga "Sirp ja vasar". [3]
- 1974 Paša Angelina pronksbüst. [1]
- Elmina Otsman on pälvinud veel teisegi Lenini ordeni, Oktoobrirevolutsiooni ja Tööpunalipu ordeni, ordeni "Austuse märk" jpm. [3]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Rutt Hinrikus. Eesti rahva elulood. Sajandi sada elulugu I osa. Tallinn: Tänapäev, 2000
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Elmina Otsman. Põldude kutse. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Eesti NSV sotsialistliku töö kangelased: biograafiline teatmik. Koost. Endel Vingissaar. Tallinn: Eesti Raamat, 1979
- ↑ Hugo Anka. Ülemlaul tööle. – Sirp ja Vasar 24.12.1982, nr 51, lk 5
- ↑ 7 lugu Eestimaalt: Elmina
- ↑ Helgi Kaldma. Naismehhanisaatorite kokkutulek algab Otsmanite kodus. Sakala. 01.08.2003
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Jüri Pino. Elmina Otsman, sotsialistliku töö kangelane. Õhtuleht.ee 27. oktoober 2000
- Kalju ja Aivar Otsman meenutavad ema. Video YouTube'is, 21. november 2015