Eesvokaalid
Eesvokaalid on vokaalid ehk täishäälikud, mida kasutatakse teatud keeltes; neid iseloomustab hääldamisel keeletipu asetamine suu eesossa hammaste lähedale kõva suulae poole, ilma et tekiks takistus või konsonant. Eesti keeles on eesvokaalid /i, ü, e, ö, ä/.[1]
Keskeesvokaalid on põhilised eesvokaalitüübid; pole teada ühtegi keelt, mis vastandaks ees- ja keskeesvokaale ainult tagaolemise järgi.
Ümardatud eesvokaalid on üldiselt tsentraliseeritud ehk keskkõrged artikulatsioonilt. See on ka põhjus, miks need kirjutatakse ümardamata vokaalidest paremale poole IPA vokaalide joonisel.
Artikulatoorsed eesvokaalid
[muuda | muuda lähteteksti]Eesvokaalide artikulatsiooni puhul liigub keel oma puhkeasendist ette, erinevalt madalatest vokaalidest ja tagavokaalidest. Eesvokaalid on laiem kategooria kui IPA tabelis on näidatud, sinna kuuluvad [ɪ ʏ], [ɨ ʉ] ning marginaalselt ka švaa vokaalid. Eesvokaalide vokaalikõrgust määratakse lõua asendi järgi. Foneemiliselt taga ja madalal olevad vokaalid võivad olla foneemiliselt ees teatud konsonantide tõttu nagu palataalid ja mõnes keeles ka farüngaalid. Näiteks /a/ võib olla [æ] ees /j/ või /ħ/ kõrval.[2]
Eesvokaalide nimekiri
[muuda | muuda lähteteksti]
Eesvokaalid, millel on IPA tabelil märgitud erisümbol:
- ümardamata kõrge eesvokaal [i] (eesti i)
- ümardatud kõrge eesvokaal [y] (eesti ü)
- ümardamata keskkõrge eesvokaal [e] (eesti e)
- ümardatud keskkõrge eesvokaal [ø] (eesti ö)
- ümardamata keskmadal eesvokaal [ɛ]
- ümardatud keskmadal eesvokaal [œ]
- ümardamata vaegmadal eesvokaal [æ] (eesti ä)
- ümardamata madal eesvokaal [a]
- ümardatud madal eesvokaal [ɶ]
Mõju eesolevale konsonandile
[muuda | muuda lähteteksti]Põhiartikkel: Palatalisatsioon
Paljude keelte ajaloos, näiteks jaapani ja prantsuse keeles, on eesvokaalid muutnud eesolevat velaarset või alveolaarset konsonanti ning teinud nende häälduskoha rohkem palataalseks või postalveolaarseks. Taoline muutus võib olla allofooniline või foneemiline.
Selline ajalooline palatalisatsioon peegeldub mitme Euroopa keele ortograafias, näiteks [c] ja [g] peaaegu kõikides romaani keeltes, [k] ja [g] norra, rootsi, fääri ja islandi keeles ning [k], [y] ja [x] kreeka keeles.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tsur, Reuven (February 1992). The Poetic Mode of Speech Perception. Duke University Press. p. 20. ISBN 0-8223-1170-4.
- ↑ Scott Moisik, Ewa Czaykowska-Higgins, & John H. Esling (2012) "The Epilaryngeal Articulator: A New Conceptual Tool for Understanding Lingual-Laryngeal Contrasts"